John Wayne’i jälgedes
Toomas Mikkor leiab Utah’ ja Arizona vahelises kõrbes navaho indiaanlastega ühise keele ja jagab seda elamus Eesti Ekspressi Kohvris.
Kord sõprade pool külas õhtust süües panin tähele, et telerist tuli eriti totakas komöödia. Sellised mulle meeldivad ja nii ma hoidsin ühe silma taldrikul oleval tšiili huntahvenal, et sõprade koer seda noolima ei tuleks, ja teise silmaga sihtisin telerit. Kui Austin Powers võttis taskust märkmiku, milles oli kirjas kümme asja, mida enne surma ära proovida, uitas mu mõte kaugele ära. Hakkasin vaagima, milline näeks välja minu nimekiri.
Kohe esimese asjana, mis mul endal tuleks enne surma ära proovida, oli ratsaretk navaho indiaanlasest teejuhiga läbi Monument Valley. Koos orus ööbimisega!
Monument Valleyt olete te kõik näinud. Kui mitte ehedana enda ees, siis kas telekast mõnes John Wayne’i filmis või teises vesternis, ajakirjas, autoreklaamis või mujal. Kõige absurdsem Monument Valley kasutus, mida näinud olen, on olnud juuksevärvi reklaamis.
Punased liivakivimürakad, mõni pikk ja peenike nagu korsten, teised laiad ja õhukesed nagu labakindad, kerkivad punasest maapinnast väljakutsuvalt taeva poole.
Kui vanasti olid punanahkade hobusekoplid lausa maantee ääres, siis aastate möödudes on asjad muutunud. Koplid ja punanahkadest teejuhid olid kolinud sügavale orgu, punaste kaljumürakate vahele. Lähen ühe sellise juurde, et juttu teha.
Koplis on paarkümmnend mustangit. Krõmpsutavad rahulikult heina ja vaatavad mind altkulmu, ilmselt mu raskust hinnates. “Kas sul on sellist hobust, kes minusuguse paksu ära kannab,” küsin pealt viiekümneselt naiselt (Lorraine) pärast tervitust.
Lorraine hindab mind hetke ja vastab “On küll!”, viipab mu lähemale, et tolmustel paberitel olevat tootevalikut tutvustada.
Ma ei hakka seda vaatama, vaid küsin kõige pikema retke läbi oru, mis neil on. Lisaks veel ööbimise ja indiaanlaste poolt valmistatud söögi.
“Kas õhtusöögiks võtad steigi või navaho taco?” lööb Lorraine numbreid kokku.
Seda viimast pole ma söönud ja seetõttu ütlen, et võtan mõlemad.
“Tule kell kolm tagasi. Siis on hobused saduldatud ja ratsutate loojanguni.”
Olen kohal viis enne kolme.
“Sa oled üsna täpne,” märgib Lorraine.
“Millal valge mees enne on sõna murdnud,” vastan.
Kolm punanahka vaatavad mind korraks jahmunult, aga ilmselt adudes, et tõsise koore all sisimas irvitan, pahvatavad kõik korraga naerma.
Kopli kõrval on lasipuu küljes kaks saduldatud hobust. Nende kallal toimetab noor navaho, kes on nagu tegelane vanast vesternist: äärmiselt kaalutletud liigutused, ei ühtki ülearust sammu ega pilku. Minu teejuht, arvan.
Vaatan letil olevat indiaaninänni ja leian sealt mingi terariista moodi asja.
“Kas sellisega skalpeerib ta mu nüüd seal kaljude vahel ära?” küsin müüjatelt terariista peos mudides.
“Kui sul olekski sealt midagi võtta,” hindab navaho naine mu kiilaspead, “siis jäta meelde, et navahod pole kunagi skalpe võtnud.”
Ilma pikema jututa istume sadulasse ja asume teele.
“Sinu all on Shadow, selle oru kõige kiirem hobune,” seletab Terroll, keda ennist märganud olin.
“Oh mu jumal, ma ju palusin kõige aeglasemat ja rahulikumat,” ehmatan.
“Ta on ühtlasi kõige rahulikum ja kõige parema kandevõimega. Tõtt-öelda ainus sulle sobiv.”
Tema enda hobune on Shotgun. Jäävat kõiges Shadow’le veidi alla, välja arvatud autoriteedis. Shotgun olevat selle oru hobuste pealik, kelle eest hoidvat kõrvale kõik teised selle oru kabjakandjad.
“Kuna sa tellisid kõige pikema retke, siis on üsna kindel, et sa näed ka oma ihusilmaga, mida Shotguni autoriteet tähendab,” seletab Terroll. Mul pole aimugi, millest ta räägib.
Liigume sammu läbi kõige kummalisemate maastike, mida oskad endale ette kujutada. Isegi Jules Verne ei oskaks seda edasi anda, seepärast ma ei üritagi.
“Kas tahad veidi traavida?” uurib Terroll ja ma vastan eitavalt.
“Mul oli siin hiljuti üks eesti naine, väga temperamentne, tema muudkui ajas hobuse traavi,” meenutab Terroll ja palub siis, et ma jutustaks talle midagi Eestimaast.
“Tead, see on ilus päev ilusas kohas, ärme rikume seda ära,” teen talle ettepaneku.
“Kuidas soovid,” lepib Terroll, aga ta pilk on küsiv. Seepärast poetan enne teema lõpetamist veidikene: “Alkoholism, narkootikumid, töötus, perspektiivitus, kuritegevus, end imetlevad poliitikud ja maa, mis noortest tühjaks jookseb.”
“Wow, täpselt nagu navahod!” hüüab Terroll.
Palun tal rääkida oma teejuhitööst, selle rõõmudest ja muredest.
Tuleb välja, et kõige suurem mure on see, et tööd on vähe. Enamasti võetakse pooletunnine ratsaretk, kui sedagi. Sageli kuluvat tööle tulekuks rohkem bensiini, kui tööl teenib.
Aga kui tööd on, siis olevat ainsaks mureks oma hoolealuste manitsemine, et nad väsinud hobust traavima ei ajaks. Ja kui on seltskond, milles kauneid daame ja nende hulgas ka mõni meesterahvas, kes daamidele muljet avaldada püüab, olenemata sellest, kas ta ratsutada oskab või mitte, on Terrollil käed-jalad tegemist täis. Tal on selliste kuttide jaoks isegi termin olemas – John Wayne!
Jutt kaldub päris John Wayne’i peale. Terroll viipab ja seletab, millises filmis milline stseen ühes või teises oru osas vändatud on. Jõuame liivapõhjaga kitsasse ojasse.
“Siin ojas on vändatud üsna mitmed tagaajamisstseenid,” seletab Terroll. Peab siis hobuse kinni ja ronib maha, et ojapõhjast tühjad õllepurgid üles korjata.
“Olen puhtusearmastaja, eriti siin Valleys, aga praegu ronisin sadulast alla küll vaid seetõttu, et need purgid võivad siin oma sätendamisega kurvi tagant tuleva hobuse ära ehmatada ja perutama ajada.”
Jõuame kaljuõnaruseni, millel laes suur ümmargune auk. Terroll räägib, et vihma ajal on siin väga tore vaatemäng – hiiglakõrge eendi laest tuleb alla kosk.
Ronime hobustelt maha, et ise puhata ja et ka elukad veidi hinge tõmbaks. Kaljueendis on teine navaho teejuht koos oma grupiga. Punanahk mängib neile vilepilli. Meloodia on imeilus ja sobib hetke kui rusikas silmaauku. Aga kahjuks on nad siin puhanud juba mõnda aega ja vilepuhuja asutab üsna pea minekule. Suur Vaim aga tühja kohta ei salli ja enne kui me Terrolliga minekule asutada jõuame, saabuvad uued ratsanikud. Tollel teejuhil on kaasas trumm ja nii kuulen vilepillile lisaks ka ühe trummiloo.
Ennist orus ratsutades jäi mulje, et oleme ainsad. Terroll nagu loeks mu mõtteid ja seletab, et see koht on paik, kus kõik teed ristuvad ja grupid kohtuvad. Ja igal teejuhil olla kaasas mõni instrument, mida ta siis oma teelistele mängib.
“Aga kuhu sinu instrument jäi?” uurin Terrollilt.
Ta muigab endamisi ja lausub mõne aja pärast: “Minu instrument on minu lõuad!”
Oleme oma alguspunktist kaugele kaljude vahele ratsutanud. Paik on üsna metsik ja mahajäetud. Äkki peab Terroll hobuse kinni ja hindab midagi.
“Well, well, well,” pomiseb ta omaette ja sunnib hobuse taas liikuma. Panen tähele, et umbes pool kilomeetrit meist eespool tuleb meie poole kari hobuseid.
“Need on metsistunud. Vaata seda suurt musta nende ees, see on nende pealik Jackass, hobuse ja eesli ristand. Aga ta kardab Shotguni.”
Liigume vaikselt edasi. Metsikud hobused peatuvad ja vaatavad meid. Nad on otse ees, mõnisada meetrit vahemaad.
“Vaata mu Shotguni, näed, kui erutatud ta on,” ütleb Terroll.
Mina ei taipa midagi – hobune nagu hobune ikka.
Jackass, metsikute pealik, on vist Shotguni ära tundnud ja astub teelt kõrvale, kari järgneb talle. Nad mööduvad meist lääne poolt, vahemaaks umbes 150 meetrit. Aga Jackass teeb aeg-ajalt peatusi ja vaatab meid.
“Aga kui meil ei oleks praegu Shotguni, mis siis saaks?” uurin Terrollilt.
“Siis oleks jama. Kuna sa võtsid selle pika retke läbi nende paikade, siis oli ainus võimalus, et ratsutan Shotgunil.”
Terroll seletab, et Jackass on teda ja teisi ratsanikke ahistanud juba aastaid. Kord oli neil purjus peaga tulnud pähe idee Jackassile õppetund anda. Kolmekesi piirasid nad ta sisse ja püüdsid lassodega kinni. Lõikasid sabajõhvid nudiks, sama ka lakaga, ainult kõrvade vahele jätsid püstise tuti nagu mohawk’il.
“Oi seda vaatepilti! Kogu tema haarem jälgis meie juuksuritööd truult kõrvalt. Enne kui Jackass meie soengust välja kasvada jõudis, oli ta eriliselt sõjaka väljanägemisega.”
“Miks te elukat maha ei kõmmuta, kui ta teile nii palju peavalu valmistab?”
“Well,” alustab Terroll mõtlikult, “see ei ole navaho mõtteviis, et kes ees, see kohe maha kõmmutada. Tuleb õppida temaga elama. Nagu meie siin täna – tuleme Jackassi territooriumile Shotguniga.”
Maastikud vahelduvad, päike vajub madalamale. Varjude suund ütleb, et meie suund on tagasi koju. Eemalt paistab grupp ratsanikke.
Terroll silmitseb pingsalt ja pomiseb endamisi: “Nad on Keni sadulasse pannud...”
Ken oli noormees, keda algul koplis aia ääres nänni müütamas nägin.
Mina ei erista veel ratsanike sugusidki, kui Terroll märgib, et Keni ratsutamisoskus on üsna vilets.
“Kui kaugelt sa ära tunned, et mees ei oska ratsutada?” küsin.
Terroll peab pika pausi. Tundub, nagu võitleks ta iseendaga. Lõpuks jõuab võitlus lõpule ja ta lausub: “Mees ei pea selleks üldse hobuse selga istumagi, et ma ta ratsutamisoskusele hinnangu võiks anda.”
Pahvatame mõlemad naerma, sest loeme teineteise mõtteid.
Niipea kui ta mind hommikul eemalt nägi, oli talle selge, et ma ratsutada ei oska.
