Ninnunännuriik
Kui ma kolm ja pool aastat tagasi Austraalias maandusin, olin pealehakkamist täis seljakotirändur nagu tuhanded teisedki, kirjutas Triin Lapimaa Eesti Ekspressi Kohvris.
Oma reisi alustasin Põhja-Queenslandi osariigist Tartu-suurusest Townsville’ist, mille suurimateks asutusteks on ülikool, riigi suurim sõjaväeosa ja paar kaevandust.
Esimesena märkasin noorte riietust, mida ma alguses öösärkideks pidasin. Teiseks märkasin kõnniteede vähesust või pigem nende ootamatut algust ja lõppemist kellegi tarastamata aias, mille omanik polnud suvatsenud lubada kõnniteed oma kastetud ja hooldatud murule ehitada. Siis koolide juures tegutsevaid nn pulgakommimehi, kes ülekäiguradade ees stopp-märgiga autojuhtidele vehivad. Ja siis seda, et kui kellelgi juhtub tagahoovis bassein olema, peab see olema ääristatud aiaga, mis on varustatud lapselukuga väravaga. Ja loomulikult lõputud sildid, ettevaatust seda ja ettevaatust teist, siin on see oht, siin on too oht.
Minul tekkis küsimus – miks ei lubata inimestel oma peaga mõelda?
Kuigi kohalikud seda ise väga tunnistada ei taha, on Austraalia nn nanny state (eesti keeles ehk tädiriik?). Sisuliselt tähendab see seda, et kõigi elu polsterdatakse kõikvõimalike regulatsioonidega nii palju kui vähegi võimalik.
Paratamatult võrdlesin siinset elu Eesti ja oma lapsepõlvega. Mäletan suvesid maal vanaema juures, kui me onulastega ümbritsevaid (nüüd täisehitatud) heinamaid ja metsi läbi trampisime, omapäi meres ujumas käisime (lained olid nii ägedad!), naabrilastega sõdu pidasime, puuonne ehitasime ja neilsamadel heinamaadel naabrinaise loomadele käsitsi heina aitasime teha. Muuhulgas saime puuke külge, astusime mõned naelad jalga ja lõime haamriga ka oma sõrme pihta. Teise klassi õpilasena sõitsin kesklinnast Lasnamäele trammi ja bussiga päris üksi, sest vanematel ei olnud aega keset tööpäeva mulle järele tulla, hiljem suunati meid õhtusesse vahetusse, kust ikka üksi koju käisin. Ma ei eksinud kunagi ära ja teadsin vähemalt kõigi Tallinna kesklinna tänavate nimesid ja kuhu mingi bussiliin viis. Ma arvan, et mu ema on minust täitsa mõistliku ja iseseisva inimese kasvatanud.
Ja kuigi Eestis on viimasel ajal hakanud vanemad lastel koolis järel käima, vähemalt algkoolis, siis Austraalias tehakse seda põhikooliski. Liigagi sageli seetõttu, et mõnede laste elukohta ei lähe mõistlikku transporti.
Kui aga kuulsin koolilõpupidudest, schoolies’test, tõmbus mul kulm kortsu. Schoolies kestavad umbes nädala, sõltuvalt vanemate rikkusastmest peetakse neid kas kohalikus pubis, sõidetakse Kullarannikule või mõnda vähe eksootilisemasse kohta, nagu Pattayasse Tais, Seminyaki Balil või Fijile. 17–18aastastele lõpetajatele tähendab see 12aastase kooliikke lõppu, iseseisva elu algust (mis reaalselt ei alga enne kümmet aastat) ja igavest pilla-palla pillerkaari. Ühiskonnale tähendab see horde pildituks joonud noorukeid, arstidele ja politseile lõputut lisatööd. Lõbustusasutustele ja reisibüroodele – raha. Iga aasta detsembris loeme uudiseid, kuidas noored kõrghoonete rõdult alla kukkusid, kuskil uppusid või autoõnnetustes end surnuks sõitsid. Mõtlen, kuidas see küll võimalik on. Telekanalid ajastavad koolilõpupidustuste ajale vanematele suunatud telesaateid (Briti reality-show “Sun, Sex and Suspicious Parents”), kus vanemad oma lastele järele sõidavad ja siis näevad, millega nende võsukesed oma vaba aega veedavad.
Ma ei mäleta sarnaseid uudiseid sellest ajast, kui Eestis elasin. Eestlastel on teised sotsiaalsed probleemid, aga seda, et noored välja lähevad eesmärgiga end pildituks juua, ma ei tea. Päris piinlik on vaadata kõrgetel kontsadel taaruvat muidu nägusat tütarlast, kes keset tänavat oksendab ja samal ajal püksi teeb. Variatsioone sellest näeb igal nädalavahetusel. Alguses ei saanud ma aru, kuidas sellised asjad juhtuda saavad. Ent kui meenutada, kuidas neid imikust peale on seadustega kõikvõimalike ohtude eest kaitstud, mõistan, et riik ei jätagi inimestele muud võimalust õigel ja valel vahet teha ning tegevuse ja tagajärje vahel seost leida kui alles täiskasvanueas.
