1. Nizza ja Cannes
Ma ei tea, kas on nii, et kui meie vaatame praegu sada aastat vanu fotosid, kus ilusad autod pargivad ilusate majade ees palmide varjus - nagu näiteks Carltoni hotelli ees Cannes'i rannapromenaadi ääres – ja vaimustume sellest vaatest, kas siis saja aasta pärast vaatab keegi meie pilte samast kohast ja mõtleb: nendel Jaapani turistidel olid ikka täiesti pööraselt lahedad ja stiilsed suured bussid!!!
Nizzas ja Cannes’is ei ole elu päris selline nagu need linnad ikooni staatusesse tõstnud fotodel. Aga talutavama koguse uue raha ja glamuuri ning inimestega Cannes’is on siiski imeline rand, suurepärased kaupluste vaateaknad, armsad lilleõitesse uppunud majade fassaadid ja filmifestivali aura aastaringselt.
Ja isegi kui teil on Itaalia piirist ja merest järjest kaugemale edasi sõites väike kurbus hinges, siis teie krediitkaardil ei ole seda kohe kindlasti mitte.

LOE VEEL: NIZZA REISIJUHT



Lõuna-Prantsusmaa kirjeldamiseks pole paremat sõna kui idülliline. Kes vajab selle sõna definitsiooni, peaks sõnaraamatu asemel võtma kaardi ning Nizza ja Cannes’i ümbruses väikese tiiru tegema.

Depresiivsete Eesti väikelinnade atmosfääri pole Prantsusmaa külaelu uurima minnes mõtet karta. Inimesed, nende naeratused, majad, nende linnad – kõik on lihtsalt piltpostkaardilikult kaunis.

Täiesti mõeldamatu oleks sellises maailmas koledalt surra või mõnele tavalisele suruaiale maetud saada. Surnuaedade iludusvõistluse võidab kahtlemata Saint-Paul de Vence’i oma.

Suurem osa inimesi arvab ekslikult, et see linn on kuulus hoopis hulga seal elanud kunstnike pärast. Väga paljud on veel elus ikka ka, nii et pooled majad linnas on kunstigaleriid ja igale nurgale on sätitud mõni skulptuur.

Suur hulk inimesi sõidab sinna just nende elusate kunstnike juurde. Väiksem osa enne kõike linnakese servas paikneva kalmistu pärast, mis on suurem kunstiteos kui enamus linna galeriides rippuvaid pilte. Maastikuarhitektuuri meistriteos peidab endas kunsti nii maa peal kui maa all – seal puhkab näiteks Marc Chagall. Ja ehkki kalmistu teede ääres on vähem kohvikuid kui linnas, on see jalutamiseks siiski ütlemata meeldiv paik.

LOE VEEL: TREND - SURNUAIATURISM



25 kilometrit pikk ja rohkem kui 700 meetrit sügav – need on numbrid, millega Euroopa väidetavalt kõige kaunimat kanjonit kirjeldada on päris raske.

Üks suur sügav org peab päris tõsiselt pingutama, et mulle muljet avaldada, Verdóni kanjon sai sellega hakkama. Ehkki oma osa selle päeva meelejäämises mängis kindlasti läheneva äikese ootuses eriti süngeks tõmbunud taevas ja fantastiline kitsas pimedaid kurve ja korraga-üks-auto-tunneleid täis tee nii kanjonini kui tagasi, parem kui ükskõik milline rallimäng mida ma kunagi olen nägema juhtunud. Aga nagu rallimängudegagi – äge on ainult roolis olijal, kõik teised tahaks unustada, et selline päev kunagi üldse olnud on.


Hiljemalt Avignonis, kuulsa teatrifestivali kodulinnas, tekib tunne, et keelt õppima hakata ei ole ikkagi kunagi liiga hilja.

Tõuge ei tule festivali mängukava uurides ega laval toimuva suhtes totaalses teadmatuses viibides saalis. See saabub ilmselt mõnes juhuslikult valitud restoranis, mille uksest olete sisse astunud pimedas usus, et kõik maailma söögikohad alustades bistroodest ja brasseriidest ja lõpetades kohvikute ja kreperiidega leiutanud prantslased oskavad igal pool aja alati hästi süüa teha.

Üks mu sage reisikaaslane, kellega meil juba aastaid tagasi oli kokkulepe, et mina õpin ära hispaania ja tema prantuse keele, ei olnud ennast selle hetkeni suutnud kokku võtta. Isegi sellel Nizzast alanud teekonnal olin mina teinud märkimisväärsemalt suuremaid edusamme. Avignon, millest me teel läbi idülliliste maakohtade (kitsed ja karjused, lavendliväljad, iga künka otsas mõni mujanasjuturaamatu illustratsiooni meenutav linn) Arles’i poole läbi sõitsime, seda just teatrifestivali pärast, mõjus talle aga üllatavalt hästi. Huvi prantsuse keele taasõppimise vastu tuli tagasi kohe, kui ta oli lõuna ajal maitsnud esimese suutäie oma lasanjet.

“See lasanje ei olnud eriti maitsev,” oli esimene täispikk lause, mille ta prantsuse keeles välja ütles.

Õppida võib muidugi ka läbi positiivsete kogemuste. Näiteks istudes baaripukile mõnes nurgapealses kohvikus ükskõik millises linnas või külas, mille kõik aknad ja uksed on suvesoojuses avali, tellida igasuguste pettumuste vältimiseks juustu ja foie gras’d ning alustada vestlust mõne kohalikuga, kes alustuseks kinnitab optimistlikult, et ta oskab inglise keelt. Selleks ajaks, kui selgub, et tegelikult ikka ei oska, on jutt läinud juba liiga põnevaks, et viisakalt naeratades taanduda.



Arles on koht, kus muidu Prantsusmaad virilalt igavaks ja kalliks nimetavad inimesed murduvad ja tunnistavad, et neile tegelikult seal üliväga meeldib.

See pole nii kohutavalt nunnu ja lavendlilõhnaline kui kogu Lõuna-Prantsusmaa Nizzast kuni sinnamaani on (Pariisi äärelinnad ei jää ju sellisele teekonnale mitte kuidagi) ja mõned majad isegi lagunevad natuke. Värvid ja valgus on väga ilusad ning kitsad tänavad viivad ise uutele ja veel ilusamatele ja veel kitsamatele tänavatele. See on lihtne linn, kus olla ja uidata, inimestega juttu ajades märkamatult päevi kaotada. Tutvusin ühe Vietnami kuntsniku, ühe restoraniomaniku, ühe Tuneesiast pärit koduperenaise ja see kõik ei võtnud poolt päevagi.

Arles on alati meeldinud kõigile. 6. sajandil e. Kr kreeklaste asutatud linna võtsid seetõttu kiirelt üle roomlased, kelle kohaleolekut tähistavad (tänaseks varemetes) amfiteater ja Rooma teater, sõja- ja kaubaretked olid tulusad ja elu õitses. Kiirelt mitu sajandit edasi hüpates avaneb juba teistsugune Arles, vaoshoitud ja pisut unustatudki, mille tänavad lummasid siiski ühte kunstnikku nii, et ta sinna paigale jäi ja kokku 300 töö ringis maalis. Nende hulgas autoportree seotud kõrvaga

Pole just palju kohti, kus sama suure legend jälgedes liikumine nii hästi kaardistatud on. Käia samadel tänavatel kus Vincent van Gogh, istuda samades kohvikutes, vaadata jõge samas kohas seistes, osta oma baguette’ samast pagariärist …

Ehkki Arles’i õhkkond lubab väga lihtsalt ligi pugeda tundel, et võid ka tunda ja koged seda sama, elada paariks päevaks sama elu, mida van Gogh, on maailm tema aastatest saadik siiski päris palju muutnunud ja iga tema sammu korrata ei maksa. Isegi kui Arles’i väljanägemine seda ei kinnita, on kadunud palju, kardetavasti ka äralõigatud kõrvade ravimise kompetents kohalikus haiglas.

Abiks Vincent van Goghi maalitud Arles’i vaadete leidmisel on see lehekülg.



Prantsusmaa suuruselt neljas linn ei tule reisisihtkohana ilmselt enne pähe, kui Lõuna-Prantsusmaal lihtsalt füüsiliselt teele ette jääb.

1,3 miljonit inimest, Airbusi lennukitehas, meri alles 150 kilomeetri kaugusel – selle kirjelduse peale on ootused linna sisse sõites ikka väga madalad. Kohe kindlasti ei mahu nende raamesse õhtupäikeses täiesti roosaks värvuv terrakotatellistest linn Garonne’i jõe ja Canal du Midi maalilises kohtumispunktis, täis kunstimuuseume, galeriisid ja Kosmosemuuseumi trepil tunglevaid inimesi.

La Ville Rose, Roosa Linn, on ilmselt prantslaste kõige alahinnatum linn turistide silmis. Kohalikud ise on elu üle õnnelikud, rahul nii linna kui enda iluga. Võib juhtuda, et inimesed osutuvad nii köitvaks, et hiljem pilte läbi vaadates ei leia sealt midagi Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvast ega midagi roosat – seda ehk mõnelt kohvikufotolt pokaale uurides - küll aga hulga muid värve.


D’Artagnan oli päriselt olemas.

Lihtsalt päriselt ei olnud tema nimi dÁrtagnan vaid Charles de Batz de Castlemore'I, kes elas Lupiaci nime kandvas küla lähistel, mis mitte millegi muu poolest maailmas tuntud ei ole, kui d’Artagnani muuseum ja nüüdseks ilmselt ka küla keskväljakul kõrguv hobusega ausammas, mille avamisest juba möödunud aastal hiiglaslike plakatitega teatati.

Castelmore’i elukäik oli üksjagu sarnane d’Artagnani omale, milles pole ka midagi kummalist, kuivõrd Dumas selle osalt tema eluloost laenas. Dumas oli Lõuna-Prantsusmaal, ilmselt üsna piinarikkalt igaval puhkusel, sest rohkem kui baarides nähti teda kohalikus raamatukogus. Järjekordselt midagi lugemiskõlbulikku otsides pakkus raamatukoguhoidja talle äsja omandatud härra Castelmore’i memuaare, mis kirja pandud rohkem kui 100 aastat varem. Dumas laenas raamatu – ja esimeste lehekülgede järel otsustas selle tagastamise asemel kohvrisse pakkida ja kiirelt tagasi Pariisi kirjutuslaua taha naasta.

Castelmore’i loss on tegelikult Lupiacist mõni kilomeeter väljas, aga turistid pole seal teretulnud. Tõtt öelda on seal elaval perekonnal väga kõrini sellest, et välismaalased nende köögiaknast pidevalt sisse vaatama hiilivad. Aga muuseum ja unine küla on palju lahkemad.


Gaskoonia on väidetavalt Prantsusmaa kõige vaesem maanurk, ehkki lainetavad viljapõllud, viinamarjaväljad ja selge sinine taevas nende kohal ei pane kohalike heaolu pärast just tõsiselt muret tundma. Croissandid ja vein ei tohiks vaatepildi järgi ostustades laualt kunagi puudu olla.

Ehkki mingi märk see kindlasti on, et Gaskoonia oli teekonna esimene piirkond, kus prantslasi päriselt põllul töötamas nägime. Seni kogetu põhjal oli selge, et selleks saab sundida ainult viimane hädavajadus.

Aga see farmis tööd rühmates veedetud aeg tasub ennast taevalikult. Gaskoonia on meie laiuskraadidel kuulus küll ühe musketäri tõttu, kuid muidu ülistatud oma foie gras’ poolest. Ja kõige muu söödava. See maanurk on täis väikeseid turismitalusid-restorane, mis võiks ohtralt saada Michelini tärne, kui ainult tärne jagav komsjon suudaks küngaste vahel üles leida õiged teeotsad, mis nendeni viivad.

Aga te leiate need kindlasti, istute lauda, tellite kõike ja tõusete tunde hiljem tänutunde ja lubadusega: homme sööme vähem.

Mida aga kindlasti ei ole võimalik täita enne Gaskooniast lahkumist.


Prantsuse Baskimaa keskus elab suvel tänavatel, elab singist, šokolaadist ja mereandidest, muusikast ja kummalisest spordialast nimega
pelota.

Seal võib lõputult jalutada, ekselda nädalavahetuse turul lillede ja linnutopiste vahel, uurida aknamustreid, šokolaadipoode ja inimesi.

Bayonne on merest eemal, mis tähendab vähem võimalusi puhata poolpaljalt päikese käes ja rohkem võimalusi puhata sinakasvalge nahaga briti turistide seltskonnast.

Baskimaa Hispaaniale kuuluvatel aladel käinud ei leia siit eest sama iseloomu ja eneseteadlikkust, see pool Baskimaast hingab ja mõtleb ühes rütmis Pariisiga, mitte oma teisel pool piiri asuva poolega, või õigemini kahe kolmandikuga.

Muretult elu nautiv linn on küll koduks kõige paremale baskide elu ja lugu tutvustavale muuseumile, ehkki peab hoiatama, et muuseumi viiest korrusest kaks on pühendatud
pelotale.


Baskimaale jõudmine tähendab taas mereni jõudmist. Kuulsaim kuurort Biarritz Biskaia lahe ääres pakub kõike seda, millest Cannes’ist alates puudu on olnud – selles nimekirjas on esimesel kohal rand ja suurt muud vist tegelikult polegi.

Lihtsalt lebad seal liival ega vaeva ennast sellega, et päeval peaks olema mingi mõte, jutuajamistel tähendus ja tegevusel eesmärk.