Kalamata kuld on tegelikult oliiviroheline. Kreekas on 143 miljonit oliivipuud (ja 11 miljonit inimest) ning märkimisväärne osa neist on Peloponnesose poolsaarel. Oliiviõli poolest kuulsaid riike on veel, aga Kalamata oliividest kuulsamaid ei ole. Kreeklased oskavad selliste lihtsate asjade üle õnnelikud olla.

Kreeka majandus võib olla kohutavas seisus, aga ilm on seal märksa parem. USA-s ameerika-kreeka perekonda sündinud Khristos kolis kolmeaastasena kõigi võimaluste maalt väheste võimaluste maale Kreekasse. Ilma pärast: Kreekas on 250 päikesepaistelist päeva aastas. Khristos töötab restoranis ilmselt poole väiksema palga eest, kui see sünnimaal olla võiks. Kuid ta ei kavatse lahkuda. Sääraseid lugusid olen Kreekas varemgi kuulnud. Ateena pankades töötavad noored, kes on hariduse saanud parimates ülikoolides ja alustanud karjääri Londonis. Nüüd töötavad nad kodumaal 600-eurose palga eest pidevas koondamise hirmus. Aga kuidas peaks inimene suutma elada kohutavas kliimas, mis kõikjal mujal näib valitsevat?

Pisikeselt 3000 elanikuga Symi saarelt ei põgeneta Ateenasse tööle – vastupidi, pealinnas tööta jäänud inimesi võib nüüd näha seal. Idüllilisel väikesaarel ei ole peale turismi ja merest looduslike pesukäsnade õngitsemise suurt muid ärisid, aga see on piisav, et muuta kuue kuu sissetulek luksuslikuks. Ülejäänud kuus kuud reisivad nad natuke, vaatavad telerit ja söövad ennast paksuks. Aga kõigi arvates on tegemist positiivse stsenaariumiga võrreldes võimalusega muretseda tasumata arvete tõttu elektri väljalülitamise ja kõhnaks nälgimise pärast.

Kui soovite ühe päevaga näha 8000 turisti, on Vormsi-suurune Santorini (Thira) selleks parim paik. Saarel, mille reisiajakirjad on korduvalt maailma kauneimaks valinud, võiks neid näha rohkemgi, kui kohalikud võimud poleks hakanud sel kevadel turistide sissevoolu piirama. Päeval lasevad nad ennast eeslitel mäest üles sõidutada ja vaimustuvad kunstigaleriides näiteks keraamilistest kalaluudest, mille eest igasuguse häbitundeta küsitakse – ja ka makstakse – 2300 eurot. Õhtuti panevad turistid selga kaunid kleidid ja turnivad mäe otsa päikeseloojangut vaatama. Kui päike lõpuks merre kaob, kõlab aplaus. Kohalikke ei hämmasta juba ammu enam miski.

Aasta eest vapustasid maailma fotod pisikesest Süüria poisist Aylanist, kes uppus koos oma venna ja emaga, püüdes Vahemerd ületades Kosi saarele jõuda. Teleuudised näitasid kaadreid põgenikest, kes täitsid Kosi südalinnas turismiinfo ja politseijaoskonna vahelise ala ja ranna ajutise laagriga. Aasta hiljem on pagulastevoog peatunud ja saarele jäänud inimeste jaoks sisse seatud laager pisikese Pyli küla lähedal. Kodutuna hulguvad Kreekas hoopis lugematud kassid, kelle kohta ei tea keegi, kust nad tulevad, kuhu lähevad ja kes neid toidab.

14-aastane Ariadne võiks vabalt ka burkat kanda – juhul kui tema esivanematel oleks Osmanite riigi ikke all õnnestunud usku vahetada, mida nad kindlasti tahtsid. Ehkki siis oli kreeka ortodoksi kirikusse kuulumise protsent võib-olla suuremgi kui praegu (98%).

Kreeklast ei paneks nii radikaalset sammu ette võtma loomulikult mitte miski muu kui maksud. Osmanite impeeriumis olid muslimitele madalamad maksud kui kristlastele. Türklased muidugi ei lasknud kõigil soovijatel islamisse pöörduda, sest see oleks impeeriumi pankroti äärele viinud. Tänu maksudele ei jää tänaval silma kaetud pead, vaid suured peotäied armulaualeiba, mida teel kirikust koju on hea nosida.

Ja otsides põhjuseid, miks kreeklased nii kirglikult maksude maksmist vihkavad ja seda nii meisterlikult väldivad, ei peagi võib-olla kaugemale vaatama.

Paar tuhat inimest kõrgel Pindose mägedes, monument karule ja suusakuurort – Metsovo pole kõige stereotüüpsem Kreeka küla. Aga kui istuda pärast hommikuse udu hajumist mõned tunnid keskväljakul koos küla vanameestega, kes on kodust naistelt ja majapidamistöödelt jalust saadetud, pole stereotüüpsemat Kreeka küla vaja kaugemalt otsida.

Turiste täis piltilusate saarte ja UNESCO maailmapärandi (kus ei olegi ainult arvukalt varemeid) kõrval on olemas ka avastamata Kreeka. Maailmakuulsate vaatamisväärsusteta ja väikeste kiviklibuste randadega Kreeka, kus on kuhjaga atmosfääri ja kus käivad suplemas ainult kohalikud. Diakopto on nagu Ultima Thule, müütiline maailma äärel asuv saar, mida ainult kreeklased teavad ja hästi saladuses hoiavad. Mitme maailma kaugusel sõjapõgenike Ultima Thulest, kusagil kaugel Kreeka teises otsas.

Kogu Euroopa on hädas, aga Kreeka natuke rohkem. Kreeka kannatab kõigi Lõuna-Euroopa riikide majanduste ja veel paljude endale eriomaste murede käes. Neljandik Kreeka elanikkonnast on töötu, ent augustis on sellest traagikast raske aru saada, sest siis ei tööta vist üldse mitte keegi.

Keegi ei saa päris täpselt aru, millal Kreeka majandusel hakkas halvasti minema. Ent halvasti on läinud juba nii kaua, et kõik on sellega ammu kohanenud ja elavad rõõmsameelselt edasi. Kohalikud süüdistavad ikka veel kõiges eurole üleminekut ja osa näeb süüdlast tippspordis – Ateena olümpiamängude korraldamine käis niigi probleemide käes vaevleval Kreekal lihtsalt üle jõu. Eks see läks ka hulga kulukamaks kui aastatel, mil olümpiamängude peamine kulu oli 1000 härga, mis Zeusile ohverdati.

On ammu öeldud, et demokraatlikud riigid ei saa enam olümpiamängude korraldamisega hakkama. Kreeka on koht, kus peale olümpiamängude sündis ka demokraatia. Ja nii tragöödia kui ka komöödia.