Paigad, millest on saanud inspiratsiooni Disney parimad filmid ja mida saad vaatama sõita!
1991. aastal tehti Oscarite galal ajalugu: parimaks filmiks nimetati Walt Disney Studios’i „Kaunitar ja koletis“. Varem polnud ükski animafilm sellise tähelepanu osaliseks saanud. Ning praeguseni on neid olnud kokku vaid kolm: lisaks „Kaunitarile ja Koletisele“ veel „Pixar’s Up“ (2010) ja „Toy Story 3“ (2011).
Disney filmid on vaimustavad, seda ei saa keegi eitada. Lood, millest need jutustavad ja kangelased, kes neis filmides ekraanil tegutsevad-laulavad, on lummavad. Kui tavalised mängufilmid võetakse üles piltilusates hoonetes ja imekaunitel maastikel, siis Disney filmid sõltuvad animaatorite kujutlusvõimest – millistena nad jutustused ekraanile võluda suudavad.
Paljude animafilmide tegevus toimub ka n-ö päriseluks mõeldud paikades või on neist ainest saanud: „Peeter Paan“ ja „101 dalmaatsia koera“ Londonis ja „Pocahantas“ Põhja-Ameerika metsikus looduses, „Lõvikuningas“ inspireerituna Keenia savannidest. Ning muidugi „Jumalaema kirik Pariisis“ ja Pariis!
Ka teiste filmide tegevuspaigad on reaalsest elust ainest saanud. Kust?
„Tuhkatriinu“ ja Saksamaa
Tuhkatriinu loss on stiliseeritud versioon sellest, millest praeguseks on saanud Walt Disney World’i maaglise kuningriigi siluett.
Valgetest kividest, sillerdava fassaadi, tumesiniste tornitippude ja uhkete vallikraavidega kuulus palee on tegelikult hübriid, mis kokku pandud üle kogu Euroopa kogutud tükikestest. Kõige suuremaks eeskujuks on olnud Baierimaal asuvad kaks renessansiajastu kindlust: Château de Chenonceau ja Château de Chaumont. Samad kindlused on andnud inspiratsiooni ka „Uinuva kaunitari“ lossile.
Pole ime, et see film on „pärit“ Prantsusmaalt – Belle, Lumière ja Gaston ei vaja pikemaid kommentaare. Belle’i koduküla asub Kirde-Prantsusmaal. Sealsed väikesed linnakesed oma munakividest tänavate, mustriliste plaatide ja ridamisi paiknevate värviliste hoonetega on äärmiselt võluvad. „Kaunitari ja koletise“ lossi eeskujuks on suurepärane Prantsuse renessansi näide Château de Chambord, 16. sajandist pärit kuninglik jahiloss Loir-et-Cheris. Nagu filmis, on ka päriselt võimalik selles lossis ära eksida: 426 ruumi, 282 korstnat ja 77 treppi, millest üks viib müstilisse läänetiiba.
Prints Ericu mereäärne loss selles filmis on paljuski samasugune nagu Château de Chillon Šveitsis. Seinad sukelduvad samamoodi vette nagu Genfi järves asuval saarel paikneval kindlusel. Lossi maaalused võlvlagedega keldrid muutis surematuks Lord Byron (kelle nimi on leitav ühelt lossiseinalt) oma 392realises poeemis „Chilloni vang“, mille ta kirjutas 1816. aastal.
Selle filmi tegevuspaigaks on kaheldamatult Šotimaa ning sealsed haljendavad ja taltsutamatud maastikud. Loss on ideid ammutanud mitmest Šotimaal asuvast ehitisest: DunBroch perekonnalossist, Loch Nessiäärsest Urquharist, mereäärsel kaljul paiknevast Dunnottarist ja 13. sajandist pärit Eilean Donanist (avapildil).
Ka müstilised kivid, mida filmis näeme, on pärit päriselust – Callanishi kivid. Tegemist on tõenäoliselt neoliitikumiaegse observatooriumiga, mida kasutati kuu vaatlemiseks.
