10 põhjust minna Lõuna-Koreasse

Sõita tasub isegi siis, kui te ei kavatse iialgi tunnistada, et K-pop, kimchi ja kõrged mäed teile tegelikult meeldivad.

1. Väikesed saared

Korea idüllilne lõunatipp asub Gangami stiilis tempost, värvidest ja mitte kõige rafineeritumad maitsest ainult tunnise lennu kaugusel ning see lend tasuks teha. Jeju, korealaste lemmik-puhkusesaar, täitub suvel ja igal nädalalõpul nii luksushotellides mesinädalate veetjate kui entusiastlikult koguperematkale suunduvate seltskondadega, telgid seljas. Jeju on aga omakorda sisse piiratud väikeste kuldsete liivadega saartega, mille üks praegu vaikiv vulkaan enne kustumist maaliliselt mustade kividega üle külvas.
Laevad sagivad eriti Marado, Gapado ja Udo vahel usinalt, igal saarel saab rentida ratta või rolleri – ent neist suurimale jalgsi tiiru peale tegemine võtab umbes kuus tundi ja väikseimal saab hakkama tunniga. Mis jätab enam kui piisavalt aega mereannirestoranide ja randade jaoks.

Seouli kerkiv 555,7 m kõrgune Lotte World Tower, mis järgmisel aastal valmides saab olema maailma kõrguselt kuues hoone, paneb end pisikese onnina tundma kõik Gangami pilvelõhkujad.

Ent tegelikult pole ei Seoul ega ülejäänud Korea suurlinnad kuigi uued ning kõrgusehulluse eelsel ajal sündinud arhitektuuri ei pea otsima pilvelõhkujatest kaugelt.
Seoul on täis muinasjuturaamatulikult kauneid vanu paleesid ja templeid, mida ümbritsevates aedades mändide all rahulikult ja distantsilt suurlinnavaateid nautida saab.
Neist kuulsaim, 14.sajandi lõpus Joseoni dünastia jaoks ehitatud Gyeongboki palee on ise muljetavaldav, sama võluv on aga kohe selle naabruses asuv üks suuremaid säilinud traditsiooniliste majade ehk hanokide asum, kus maailma ühe moodsaima linna kodanikud elavad ikka veel sajanditevanustes majades. Paljude traditsiooniliste äride asemel on koha sisse võtnud kohvikud ning butiigid – ent sajad neist on ikkagi elumajad, millest omakorda kümned pakuvad kodumajutust: väikest tuba, lihtsat aset põrandal ning otsatult emotsioone.
Suurim säilinud hanokide asum on Seoulist neljatunnise bussisõidu kaugusel Jeonjus, kus nädalavahetuse lemmikmeelelahutuseks on iidsete majade vahel ajastutruudes kostüümides promeneerimine.

Kui kuulute sellesse ebausu lahku, mis toetab teooriat, et esimest korda üle silla minnes ja midagi soovides läheb see täide (mis otseselt ei välista, et ei tohiks samal ajal katsetada ka sireliõite, langevate tähtede ja noorkuuga), siis näeb paradiis ilmselt väga sama moodi välja kui Seouli südalinnas kulgev 5,8 kilomeetri pikkune Cheonggyecheoni oja. Üle selle läheb paarkümmend silda.

Seouli inimesed on rohkem õhtuinimesed. Isegi poed pannakse enamasti kinni alles pärast keskööd (kui need pole avatud terve öö) ja nii läheb ka Cheonggyecheon elama õhtul. Valgusšõud, bändid ja purskkaevud on jalutajate rõõmuks iga mõnesaja meetri tagant.

Kui tänavatasapinnast allpool asuva Cheonggyecheoni kaldad on uputatud lopsakatesse taimedesse ja ainult jalutajate päralt, siis tagasi tänavale tõustes hargnevad selle kallastelt sügavamale kvartalitesse Seouli kõige kirevamad turud.
See tundub kõik olevad Seouli ürgne osa, kuid tegelikult tuli oja inimeste ellu alles 2005. aastal, kui ühe tee lammutamise käigus see taas “avastati”.

Gamcheon on rohkem labürint kui linnaosa Lõuna-Korea suuruselt teiselinna Busani servas.

Kui kusagil on odav, nagu Gamcheonis veel mõni aeg tagasi oli, siis muidugi hakkavad vaesed kunstnikud kohe sinna kolima. Alguses värvisid nad asumi üle, joonistasid seinad täis, tegid hulga skulptuure. Siis tulid kohvikud, disaini- ja käsitööpoed, galeriid ja väikesed muuseumid ning tänaseks on Gamcheon üks põnevamaid ja suuremaid kunstiprojekte Aasias. Ehkki hulk kunstnikke on väikestesse majadesse sisse kolinud, pole kuhugi kadunud ka vanad asukad, kes ikka rahulikult oma katuseaias paari tomatitaime kastavad ja naabriprouadega õhtuti maja ette juttu ajama ja inimesi vaatama kogunevad.

Barcelona, Miami, Rio de Janeiro. Siia nimekirja kuulub täieõiguslikult ka Busan oma Haeundae rannaga. Pilvelõhkujatest piiratud paari kilomeetri pikkune kuldne liivarand on koht, kuhu kõrghooajal suunduvad tuhanded korealased, et päikesevarju all tukkuda, kummirõngaga laintesse hüpata ja sõpradega loendamatuid selfiesid teha. Päevitamine pole lumivalget näonahka kummardavata korealaste hulgas populaarne ega ka ujumisoskus üleliia laialt levinud.
Kui riigi populaarseim rand pole teie jaoks, siis Busanil on vaiksemaid ja randu küllaga – või põgenege masside eest linna piiravatesse mägedesse matkama.

Kimchi, grill ja palju riisi on Korea köögi vapilõvid, mida tunnevad ka need, kes kordagi elus korea toitu maitsnud pole.

Ehkki räägitakse, et Korea lõplikult kaheks lahutanud sõja ajal 50ndate alguses oli riigis tõepoolest nälg olnud, ei ole toidupuudus osa Korea kuvandist. Toitu on igalpool rikkalikult ja see on turisti jaoks õnn, et osa sellest on nii kummaline, et maitsmata jääb. Kõike niikuinii ei jõuaks.

Restorane on loomulikult arvukalt, kuid õige õhtusöök on ikka tänaval. Linnades ringi liikudes säriseb ja aurab kogu aeg kusagil miski kõrval, Seoulis Gwangjangi turul tõrjuvad õhtu saabudes toidumüüjad rõivakaupmehed kõrvale, muutes selle üheks maailma suurimaks tänavarestoraniks.

Tõe huvides peab kohe ära ütlema, et nagu Jaapaniski, olid Koreas karmide sukeldujate-merenaiste ehk haenyeod’e kõrval kunagi ka oma õrnad geišad, kisaengid. Ehkki neil oli korralik haridus ja ilusad kleidid ja neist on kirjutatud isegi hulk muinasjutte, armastusromaanidest rääkimata, saab kisaengina tänapäeva Koreas tööd vaid paaris vabaõhumuuseumis.
Haenyeod on Korea lõunatipus Jeju saare ja selle ümbruse saartel elavad vanaprouad, kes veedavad päevas neli kuni kuus tundi merepõhjast käsitsi mereande võrku noppides. Vahel kuni kahekümne meetri sügavuses vees, korraga rohkem kui minutiks vee alla kadudes. Siiski nii kalda lähedal, et nende tegevust on palju silmaga võimalik jälgida igas vaiksemas lahesopis. Hellitusnime merineitsid kandvate daamide varustus on väga primitiivne - ujumislestad, mask, üks pikk terav nuga peos ja raskused vööle seotud, et kiiremini põhja jõuda – ja töö nii riskiderohke, et nooremaid naisi selle ameti poole ei tõmba.
Kunagise 30 000 naiste traditsioonilise töö tegija asemel heidab end täna merre umbes 4500 naist. Kuid see-eest kasvab iga aastaga suuremaks lootus pääseda Unesco kultuuripärandi nimekirja.

Seoul oli kolm aastat tagasi maailma disainipealinn, ent kaasaegse kunsti pealinna tiitlile võiks ta pretendeerida igal aastal, vähemalt Aasia omale.
Euroopast ja Põhja-Ameerikast vaadates võib Korea asuda ju kusagil kaardi servas, aga tegelikult asub vähemalt miljonilinn Seoul
kaasaegse kunsti maailmas väga kaardi keskel. Seouli galeriides ja uue kunsti muuseumites (millest paljud on eramuuseumid) näeb mitte ainult Aasia tippkunstnike töid – neid täidavad näitused, mida kadestavad paljud Lääne suurlinnad. Ja muidugi võiks näiteks Vivian Maieri, maailma ühe geniaalseima tänavafotograafi näitust vaadata ka New Yorgis, Sydneys või Londonis. Aga selles on mingi võlu, kui pärast saab muljeid vahetada tänavarestoranis laual liha grillides või juba samal õhtul Udo saarel valgel liivarannal päevitades.

Korea on tee-maa, kui asi puudutab seda, mida nad ise kasvatavad. Ometigi on korealaste suhe kohvisse unikaalne. Et mitte öelda maniakaalselt kirglik. Käsitsi jahvatatud oad, tuhanded väikesed röstikojad, sajad kordumatud maitsed, õhuline piimavaht. Seda kõike kuumalt ja külmalt, tänaval papptopsis, stressi maandavas kassikohvikus või disainiajakirjadest tuttava interjööriga modernses lounge’is.

Oma kohvikus külaliste jaoks maitseid timmimas leiate nii endiseid tipp-lumelaudureid, kodumaale naasnud Pariisi hotelliomanikke kui kunstnikke ja kirjanikke. Unistus oma kohvikust on Koreas suurem kui kusagil mujal maailmas. Ja ilmselt on see täitunud ka sagedamini kui kusagil mujal maailmas.

Need künkad fotol on sama otstarbega, mis Egiptuse püramiidid - muruga on maskeeritud Shilla dünastia kuningate ja nende õukonnaliikmete hauad (viimane neist suri 935).

Need on vaid üheks märgiks Korea kujuteldamatult pikast ajaloost. Gyeongju, miljonilinna Busani külje all asuv rahulik väikelinn, oli tuhande aastase Shilla dünastia pealinn, kus igal sammul asub midagi, mis selle ajastu mõttesse toob. Tumuli pargis, ehk selles künklikus surnuaias, on säilinud esialgsest 150 valitseja hauakambrist küll ainult 23. See linn on ilmselt üks maailma parimaid vabaõhumuuseume, kus varemete ja haudade jalutamise vahele võib istuda mõnda suurepärasesse restorani, uurida kaupluste pakkumisi ja siis jälle jätkata. (Kuivõrd dünastia liikmetel teadaolevalt elavaid sugulasi pole, kes võiks käia nende hauaküngastelt muru niitmas, siis teeb seda surnuaiavaht, mistõttu tuleb sissepääsu eest ligi kaks eurot maksta.)