Mistõttu jääb pisut arusaamatuks, miks räägitakse Pariisist kui armunute ja romantikute linnast. Ehkki šampust on Pariisis palju, on seda veelgi rohkem Pariisist pisut eemal, kus teid ootab avasüli, see tähendab pärani valla šampanjakeldite ustega Reims, Champagne’i piirkonna pealinn.

Tänu Prantsusmaa imeliselt kiiretele rongidele jõuab Pariisist Reimsi ainult 45 minutiga, bussi ja autoga tuleks varuda kaks korda nii palju aega.
Paljud inimesed vähemalt üritavad mitte kohe šampust jooma hakata ja vaatavad esimese asjana üle linna muljetavaldava katedraali. Enda vastu ausad inimesed isuvad kohe maha mõnda võluvasse restorani ja lasevad
esimese šampuse avada.

Kui te just ei tahagi oma puhkust ära rikkuda, siis tõtt öelda pole see vaatamisväärsustega tutvumine hea mõte – imelise kihiseva joogi valmimiseks on vaja üsna vastikut ilma. Pariisis võib olla kõige kaunim hilissügisene päike või kevade esimesed mõnusad päevad – Reimsis on tõenäoliselt udu ja seenevihm. Ehkki seal kutsustakse seda ilmselt viinamarjavihmaks, sest just sellist ilma jumaldavad šampuse tegemiseks sobivad marjad.
Läks aega, enne kui prantslased kehva ilma võlust aru said. Ehkki vanad roomlased hakkasid seal viinamarju kasvatama juba ilmatu aeg tagasi, ei saatnud kehva kliimaga regiooni veinimaailmas mitte mingi edu – kuni 17. sajandil “leiutati” šampus.

Reims pakub arvukalt võimalusi külastada šampanjamaju, enamus kasseerib väikese tasu visiidi eest ja pakub tuure ka inglise keeles.
Veuve Clicquot (www.veuve-clicquot.com) oma muljeavaldavate vanasse kriiditehasesse rajatud keldriga on ehk kõige targem valik. Kui olete näinud kogu linna all hargnevat kaevanduseaegset käikudelabürinti, kus on arvatavasti miljoneid pudeleid (keegi pole suutnud neid lugeda – maja ajalugu on väärikalt pikk), siis saate ka aru, miks paar nädalat ette koha broneerimine on vajalik.

Ajaloohuvilistel, keda huvitab ajalugu pisut laiemalt kui ainult šampusemajade minevik, on ilmselt huvitav teada, et Reims on linn, kus sakslased II maailmasõja lõpus alla andsid ja ka vastavasisulisele dokumendile alla andisid. Kahtlemata suur vedamine liitlasvägedele, et kauaoodatud sõja lõpp just Reimsi šampanjakeldrite kõrval saabus, väärikamat tähistamist oleks olnud raske korraldada. Seda päeva (ja pidu) meenutab linnas ka Alistumismuuseum (Musée de la Reddition).

Päevaks-paariks metropolist jalutatava suurusega Reimsi sattudes on seega linna lihtne armuda. (Tõe huvides peab ütlema, et Balzacil oli ka tähelepanek selle kohta, kuidas armastuslood lõppevad, aga meil pole vähimatki põhjust sellel joogil peatuda.)

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena