La vita e bella!

“Spogliati!”. “Võta end riidest lahti!” laulis üle kaupluse raadiost kostvat Itaalia hetke suurimat hitti kaasa nii umbes neljakümnene signora, samal ajal kleidivalikut uurides.

Ta ise oli end küll riidesse pannud, täpsemalt roosasse jakki ning mustrilistesse pükstesse, mis muutsid ta jalad kaheks pikaks mustaks maoks.
Keegi ei paistnud selles midagi kummalist nägevat. Signora leidis endale sobiva kleidi ja suundus seda selga proovimata kassase, maksis 350 eurose arve ning siugles poest välja, ikka veel lauldes.

Oli täiesti tavaline pühapäev umbes Viljandi suuruses Lodi linnakeses, mis sel päeval nautis viimast päeva Lodi provintsi pealinnaks olemis staatust – haldusjaotuselt isegi Eestile silmad ette tegev Itaalia oli jõudnud taas paari provintsi ühendamiseni ning Lodi provints oli üks neist, mis lakkas olemast.
See on märkimisväärne saavutus – näiteks neli aastat tagasi kuulutas väikelinn Filettino end iseseisvaks ja asus omale raha trükkima, sest selle linnapea ei näinud enam muud võimalust säilitada oma ametikoht, mis naaberlinnaga liitumise järel oleks kadunud.

“Raha lihtsalt ei jätku,” selgitas mu külalistemaja omanik oma provinsti alistumise tagamaid. Ta liikus aga kohe edasi palju olulisema teema juurde: “Maitse, see on imeline, traditsiooniline Lodi kook!”
Itaalia 15-24-aastaste noorte tööpuudus on üle 25 % ja väidetavalt lahkuvad noored itaallased hordide kaupa kodumaalt. Samal ajal saabub laevade kaupa inimesi asemele mujalt. Näiteks Sandra Griffiths, kes saabus Lodisse 2011. aastal Nigeeriast, kus ta töötas modellina. Erinevalt itaallastest eakaaslastest sobib talle ka müüja amet väikelinnas, mis pole kahtlemata nii glamuurne kui modellitöö Nigeerias, ent paradoksaalsel kombel oluliselt paremini tasustatud.
Majandusanalüütikud näevad Itaalias vaid bürokraatiat, ülemakstud poliitikuid, haledat haridussüsteemi ja madalat tootlikkust, viletsat kohta maailma korruptsiooni- ja konkurentsivõime edetabelites.
Siiski ei paista see otsatu viletsus Lodi keskväljakul kusagilt välja – nii puhkehetkel seeniorite rattakoondist meenutavad pensionärid kui NBA korvpallurite mõõtu kerjused kannavad viisakaid ülikondi ja naeratavad võitjanaeratust kõigile.

Samal suundusid Roberto ja Manuel keset roosat õitemerd piknikule, Nigeeriast pärit Sandra astus reipalt tööle, vanahärrad panid kaabu pähe, koera rihma otsa ja jalutasid linna keskväljakule uudiseid vahetama.

“Bella così sarai! Sa oled nii ilus!” läks see Gianna Nannini lugu edasi, otsekui oleks see kirjutatud kevadest Lodis.
“Salvami” ehk “Päästa mind” oli selle laulu nimi.