Surnud linn, surnud maa, surnud meri

Iisraeli Jordaaniast lahutava Surnumeri ääres laiub elutu kõrb, surnud maa, mille kohal troonivad kaljuserval kunagise võimsa kindluslinna Masada varemed, surnud linna varemed.

Surnumeri, mis Iisraelis on tuntud Soolamerena, polegi tegelikult meri, vaid kahest nõost koosnev järv, milles on terve Mendelejevi tabel sees. Eriti ohtralt on sinna jagatud soola, kohati on seda vees kuni 31%, mis kõik elava – peale üksikute vetikate – eemale peletab.

Laste entsüklopeediast jäi paljudele kõikidest maailma meredest meelde Surnumeri – sest sinna ei saa uppuda. Uppumine pole kaugeltki mitte ainus, mida Surnumeres teha ei saa, seal ei saa isegi ujuda mitte. Kõrge soolasisaldusega vesi (10 korda soolasem kui näiteks Vahemeres) viskab õhupallina pinnale ükskõik mille või kelle, kes selle laintesse sukeldub. Soojas soolases vees hõljumine on aga lapsikut elevust tekitav kogemus, see meri on naeru kogu aeg täis.

Surnud mere ja palja, surnud maa kohal kõrgus aga sellele vaatama kunagi võimas ja lopsakas kindluslinn Masada. Rajatud kuningas Heroodese ajal ja oli Masada Iisraeli viimane kants, kus roomlastele vastu seisti. Kaljutippu ehitatud linnakus, kus elas ajaloolaste arvates umbes 1000 inimest, oli vaatamata linna ümbritsevale elutule maale olemas kõik vajalik: toidulaod , kirikud, tohutult suuredveetsisternid (asub ju kõrbes), isegi saunad (külmavee basseiniga, mõistagi!) ja paleed kaugete külaliste võõrustamiseks.

Kusjuures, kõrgel kaljul asuv kindlus on tegelikult merepinnaga ühel tasapinnal – Surnumeri on lihtsalt 400 meetrit allpool merepinda (ja langeb iga aastaga!), nii et mitmesaja meetri kõrgusel trooniv varemetes linn on tegelikult sama kõrge kui Tallinn või Tartu.

Praegu käib UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Masadas tänu turistidele mõistagi vilgas elu ning mööda kitsast kaljuteed ronimise asemel tõusevad külalised linna moodsa furnikulööriga.