Hakuna matata – Sansibaril ei ole probleeme
Saarestik, millest juttu tuleb, asub India ookeanis, pisut allpool ekvaatorit. Tegelikult on tegemist kahe suurema saarega, Unguja ja Pembaga, ning seda esimest kutsutaksegi Sansibariks. Kaks peasaart on ümbritsetud veel hulga pisemate saarekestega, paljud neist asustamata. Kui otsustasime sõpradega soojale maale sõita, tundus Sansibari nimi kuidagi eriti eksootilisena. Kohast endast ei teadnud me loomulikult midagi. Kuid vaadates internetist fotosid, mis lubasid pikki valgeid liivarandu jalutuskäikudeks ning kristallselget vett ujumiseks, oli ärakäiguotsus valmis. Ja seda me ei kahetsenud.
Minu lend kulges Palermost läbi Rooma ja Istanbuli Tansaania pealinna Dar es Salaami, kust edasi Sansibarile oli võimalik lennata kohaliku liinilennuga või siis mereteed mööda katamaraaniga. Valisin viimase variandi, sest lennanud olin ma juba rohkem kui küll.
Kui lennujaama jõudsime, näitas kell neljandat hommikutundi, kuid sellegipoolest oli väljas palav ja niiske nagu saunas. Piirivalveametnikest, keda oli kümmekond ja kes pidid tegelema Euroopast tulijatele viisade vormistamisega, umbes pooled magasid leti taga ja seina najal. Ja nädala möödudes leidis kinnitust tõsiasi, et lennujaama teenindav personal ei olnud erand – mind hämmastas kohalike elanike võime magada igal pool ja igas asendis: majade ees mattidel, palmi all maas, aga ka asfaltteel oma jalgratta kõrval ning motorolleri otsas kägaras.
Ei saa öelda, et ametnikud just eriti sõbralikud olid, ning lisaks 50dollarisele viisamaksule tehti kõikidest maale tulijatest foto ning võeti mõlema käe sõrmejäljed. Viisaankeedis oli küsimus rahakoti sisu kohta – et kas ikka jaksan ennast riigis viibimise ajal elatada. Tulid meelde paarikümne aasta tagused Soome reisid, kus oli vaja samuti oma maksejõulisust tõestada, aga et ma pean seda tegema tänapäeval Aafrikas, käis mul üle mõistuse! Kena uudis oli ka see, et minu kohver oli Istanbuli unustatud ning mul ei olnud isegi t-särki selga panna, rannariietest rääkimata. Kaks esimest puhkusepäeva veetsin sõbrannadelt laenatud riietes, mis olid mulle küll paari numbri jagu väiksed, aga ajasid asja ära.
Mu sitsiillannadest reisikaaslased olid ostnud korralike turistidena reisipaketi Itaalia reisikorraldajalt, sest ei julenud tundmatus kohas seiklema hakata, lisaks kartsid nad kõhuhädasid. Nagu suurtes hotellides ei oleks võimalik kõhutõbe saada! Mina otsustasin natuke seigelda ja õigesti tegin.
Turistina saarel elamiseks on kolm võimalust: mõni kallis luksushotell, itaallaste tourist village või siis kohalike majandatavad bangalod. Peene hotelli puhul hakkas rahast kahju (ega teist nüüd nii palju ka ei ole), Itaalia puhkeküla on üks suur naljanumber oma animaatorite, ühiselt organiseeritud aeroobikatundide ja tantsuõhtutega. Jäi üle neegrionni variant, mis mulle väga meele järele oli ning eksootilisena tundus. Ja ma ei kahetsenud oma valikut: bangalod olid otse mererannas, ruumikad, väga lihtsalt sisustatud, aga puhtad ja mugavad. Isegi ventilaatorit ei olnud vaja tööle panna, sest läbi lahtiste akende sisse puhuv tuul jahutas toa kenasti maha. Sõbrannad kadestasid natuke minu elamist ja lubasid järgmine kord puhkeküla asemel samuti midagi originaalsemat valida.
Bangalotes elamisega kaasnes ka veel see plusspool, et sind ei tüüdanud kõikvõimalikud ekskursioonipakkujad, suveniirimüüjad ning muidu seiklusteotsijad, kes suurte hotellide ja puhkekülade ees mererannal lausa karjade kaupa passisid. Nad teadsid täpselt, kunas saabub uus lennukitäis rahvast, ja kogu kahvatunahaline punt tõmmati kohe liistule ja hakati teenuseid pähe määrima.
Mõni päev juba saare päikese käes olnud tumedama nahatooniga turiste nii hullult ei tülitatud. Kuna suurem osa Sansibaril puhkajatest on itaallased, siis räägivad paljud kohalikud turismipiirkondades itaalia keelt ja suurem osa sansibarlastest on ka hea inglise keele oskusega. Kool oli igas väiksemaski külas ja kui siseruumides oli liiga palav, siis peeti tundi koolimaja ees muruplatsil, lapsed ümber õpetaja istumas.
Sansibarlane püüab turisti tähelepanu oma tervitusega “jambo!”, millele järgneb sõnapaar “hakuna matata!” ehk siis “pole probleemi, kõik on korras!”. Reisi lõpuks olin ma nende sõnade vastu juba kergelt allergiline. Ja kui sa tema tervitusele ei vasta (kaua võib!) ja tõsist nägu teed, siis teatab neegripoiss sulle, et “siin saarel naeratatakse alati”. Vahel jätkus nendepoolset naeratust küll ainult seniks, kui naerataja sai aru, et sa tema pakutavast kaubast-teenusest huvitatud ei ole ja midagi osta ei soovi.
Turismiteatmikud teavad rääkida, et 97% saare elanikest on muslimid. Selleks puhuks olime ennast varustanud ka nn viisakate riietega, et avalikes kohtades käies kohalike usutunnet mitte solvata. Tegelikult ei pööratud riietusele mingit tähelepanu ning lühikestes pükstes ja särgiga võis minna igale poole.
Kui mandril, Dar es Salaamis, võis näha ka euroopalikult riietatud naisi, siis Sansibari naised kandsid kõik eranditult pikki kirjuid rüüsid ja rätikuid ning nägid nendes väga uhked välja.
Kena oli vaadata põllul töötavat naistesalka, kes paistsid kauguses nagu eredavärvilised kirjud täpid – ei mingeid lotendavaid dressipükse aga t-särke maatöö tegemiseks. Mehed tundusid endast vähem hoolivat – riietuseks üldjuhul lühikesed püksid ja särk, mis olid ka paremaid aegu näinud ning mille puhtusele just erilist tähelepanu ei pööratud. Minu sõbranna Giusi teatas, et kui meie giid ei vaheta välja särki, millega ta meid juba kaks päeva oli ekskursioonidel saatnud (sellesamaga ta ka magas öösiti bangalote juures lamamistoolis ja käis ujumas), siis tema enam ekskursioonile ei tule ja giidiga samasse autosse ei istu! Mis puudutab Sansibari usuelu, siis ringi sõites hakkas silma paar suuremat ja modernsemat mošeed, millel isegi minaretid küljes. Aga tavaliselt täitis mošee aset lihtsalt väike maja küla keskel ning tung sinna palvetundidel polnud eriti muljetavaldav: paar-kolm usuhuvilist tegelesid jalgade pesemise ja palvele minekuga, ülejäänud seltskond magas kena kombe kohaselt palmi all ning tundus, et neil polnud Allahist ega tema tegemistest sooja ega külma.
Natuke pidin pettuma saare faunas – Aafrikasse minnes tahaks ju ikka näha lõvi ja papagoid, aga need elutsevad mandril. Põhilisteks linnuliikideks Sansibaril olid vares ja varblane ning loomadest õnnestus näha Jozani rahvuspargis elavaid ahve ja Changuu saarel olevaid hiidkilpkonnasid. Dar es Salaamis teatas taksojuht, et neil on ka loomaaed ja kui ma tahan lõvi näha, siis võib ta mu sinna viia!
Kõige unustamatuma elamuse jättis aga kindlasti ujumine delfiinidega. Sõitsime autoga majutuskohast pisut üle poole tunni saare lõunatippu Kizimkazi randa, kus meid laaditi paadile. Ja siis tulidki delfiinid – seitsmekesi, kõikidel seljauimed kenasti veest väljas. Paadimees kamandas: “Kõik vette!” ja pea kaotanud turistid, meie sealhulgas, viskusid India ookeani lainetesse delfiiniparve sisse. Kui delfiinid minema ujusid, siis ronisid turistid paati tagasi ja jäid ootama järgmist delfiiniparve, et uuesti vette sumatada. Arvan, et delfiinid pidasid meid ja meie käitumist üsna tobedaks …
Elu Sansibaril on suhteliselt lihtne. Saarel puudub üldine veesüsteem. Suuremas osas küladest on kaev, aga kellel kaevu pole, ostab majapidamisse vett kanistritega. On spetsiaalsed veemüüjad, kes külast külasse käivad ja veemüügiga tegelevad. Samuti läks pidevalt ära elekter, aga ka sellega harjus. Puudub tänavavalgustus ja seepärast oleks olnud hea, kui kaasas olnuks taskulamp. Teine huvitav tähelepanek oli see, et majadel ei kasutata aknaklaase. Neid võis näha ainult hotellidel ja pealinnas Stone Townis mõningatel ametiasutustel.
Põhiliseks liiklusvahendiks on saarel jalgratas, pisut paremal järjel olijatel mopeed. Autosid on vähe ja suurem osa nendest kas taksod või turiste sõidutavad pisikesed ekskursioonibussid ja džiibid. Saarel on päris palju asfaltteid – need on küll kitsad, aga heas korras ning isiklikku liiklusvahendit omamata kasutavad kohalikud elanikud liinibussi dalla dalla’t, millega saab ühest külast teise liikuda. Dalla dalla on tegelikult nagu pisike veoauto, mille kastis on istepingid ja kasti peal kate. Seikluse selle sõiduriistaga jätsime teiseks korraks, sest mingit tahtmist ei olnud ronida sõidukisse, mis oli inimesi pungil täis, ning need, kes sisse ei mahtunud, majutati koos jalgrataste ja haokubudega bussi katusele.
Millega sansibarlased aga kohe mitte kiidelda ei saa, on nende köök. Põhitoiduks on riis (mida saarel ka kasvatatakse), kana (väga kondised, aga kindlasti tervisliku lihaga, sest on vabapidamisel ja otsivad endale ise süüa) ja rasvas praetud magusamaigulised käkid (mis olid väga maitsvad!). Muidugi pakutakse palju mereande, aga see on toit, mis minu pärast võiks olemata olla. Imehea on puuvili: mangod, kookospähklid, banaanid, papaiad, ananassid, pomelod ja mis kõik veel.
Tõrvatilgaks meepotti oli muidugi taas see, et kui turist läks ananassi ostma, siis küsiti tema käest kümnekordne hind. Mina pidasin seda puhtakujuliseks diskrimineerimiseks!
Sansibaril olles meenus ka kusagil kunagi kuuldud ütlus, et “ära kingi mehele kala, vaid õng ja õpeta ta kala püüdma”. Piinlik öelda, aga Sansibari elanikud – või vähemalt valdav osa neist – on väga laisad ja mugavad. Ka kohalike majutuskohtade miinuseks on ehk see, et sealne personal ei viitsi ennast liigutada ja sa võid oodata näiteks pool tundi enne, kui sulle hommikusöök tuukse – kõigepealt teosammul nuga ja siis tass ja siis suhkrutoos, justkui poleks mitut asja korraga võimalik lauda kanda. Aga kuna oled turist, hommikusööki pakutakse õues varju all, siis võid ju aega veeta ookeani imetledes või raamatut lugedes ja oodata, kuni nad omadega valmis saavad.
Rannapiirkondade lapsed õpivad väga kiiresti selgeks kolm sõna: biscotto (küpsis itaalia keeles), caramella ja dolal (dollar). Kui mul on kommi, siis seda võin ma lapsele anda, aga ma ei saa aru, mida teab 3aastane dollarist. Jookseb rahavahetuspunkti? Üldjuhul üritasime vältida fotosid ja stseene à la “suur valge tädi annab pisikestele mustadele lastele kommi ja mängib nendega”. Küll aga nägime, kuidas paljud turistid seda hoogsalt harrastasid. Ja laste emad olid rahul, et nii ehk kukub ka mõni “dolal”.
Ühel hommikul, kui ookeanis oli mõõn, otsustasime jalutada korallrahuni, mis oli rannast umbes pooleteise kilomeetri kaugusel, aga sügavamates kohtades ulatus vesi vaevalt põlvini. Rannast natuke kaugemal ühines meiega kohalik vanem meesterahvas, kes oli relvastatud odataolise riista ja suure kotiga. Mees korjas veest karpe ja kõiki vähegi söödavaid elukad ning pani need kotti. Ta käis meiega terve tee kaasas ja näitas meritähti ja muud huvitavat (mida me oleksime loomulikult ka ise, ilma tema abita näinud).
Mees kandis katkisi ja kulunud sandaale, mis iga kivi taga jalast ära tulid, ning ookeanipõhi ei ole just eriti sõbralik paljastele jalgadele – kuhjade viisi merisiilikuid ja teravaid korallitükke. Mul oli kahju vaadata, kuidas ta seal koperdas, ja kui rannal tagasi olime, siis pakkusin talle oma igati korralikke kummikingi, millega oleks hea ja ohutu vees liikuda. Mille peale sain vastuseks, et ega kingad kõhtu ei täida ja tema tahab raha! Aga kingad oleksid ehk edaspidi võinud aidata kõhtu täita ….
