Maailma kuulsaim raudteejaam

Ilmselt üks maailma kuulsamaid kohtumispaiku asub New Yorgi avara ja elegantse Grand Central Terminali infokioski kella juures, mis tähistab raudteejaama peahalli keskpunkti.

Nelja numbrilauaga kell on Grand Central Terminali sümbol ning suurim varandus: kõik numbrilauad on valmistatud opaalist – nii Sotheby’s kui ka Christie’s on hinnanud selle väärtuse 10–20 miljoni USA dollari vahele. Ent muljet avaldab ka kogu 1913. aastal avatud beaux arts’i stiilis terminali peamiselt marmorist peahall. See on 87 meetrit pikk, 36,5 meetrit lai ja 38 meetrit kõrge.

Ootesaali kõige pilkupüüdvam osa on kindlasti lagi: laemaal kujutab endast taevast Vahemere kohal maist oktoobrini, olles reisijuhiks teel tähtede poole. Selle maalis prantsuse kunstnik Paul Helleu ja kuldsed taevatähed laes on tõepoolest tehtud kullast.

Kohe pärast avamist märgati, et laemaali tähtkujud on tagurpidi. Algas elav arutelu, miks see nõnda on. Pakuti, et nii näeb pilt parem välja või õige taevakaar ei mahtunud ära. Tegelikuks põhjuseks osutus see, et Helleud inspireeris üks keskaegne käsikiri, kus taevalaotust oli kujutatud nõnda, nagu see kosmose poolt vaadates välja võiks näha.

Praegu annab tähtedele sära fiiberoptika, aga kunagi valgustasid neid täiesti tavalised pirnid, mida töömehed redelitel turnides regulaarselt vahetama pidid.

Parimad vaated

Ootesaali mõlemas otsas asuvad rõdud pakuvad suurepäraseid vaateid – õhtuti muutub üks neist glamuurseks restoraniks, kus kõlab muusika ja kus tantsitakse nagu sada aastat tagasi, teise otsaseina šikid baarid annavad võimaluse ooteaega lühendada klaasi hea veini või konjakiga.

Originaaljooniste järgi pidi raudteejaamas olema kaks laia treppi nagu beaux arts’i stiilis hoonele kohane, kuid avamise päeval oli neid ikkagi vaid üks. Miks teine ära jäeti, päris selge ei ole. Võimalik, et raudteejaama ehituse tellinud Cornelius Vanderbiltil sai lihtsalt raha otsa.

Ida poolel, kuhu avanevatest akendest trepilt praegu kauneid vaateid saab nautida, ei olnud toona tõtt öelda midagi imetleda – taeva poole kõrguvad ärihooned, hotellid ja restoranid seal lihtsalt veel puudusid. Teine trepp valmis alles 200 miljonit dollarit maksma läinud renoveerimise käigus 1998. aastal.

Suur, ilus ja puhtast kullast

Grand Central Terminalis on põhjust kogu aeg, nina taeva poole, ringi käia. Peale ootesaali ainulaadse laemaalingu leiab sealt kaks pikka rivi melonikujulisi lühtreid. Tükk aega arvati, et tegu on pronkslühtritega, kuid need olid lihtsalt aastakümnete jooksul mustusega kattunud ja vaid ühe puhastamiskorraga 1998. aastal sai selgeks, et pronksi asemel on siiski kuld.

Lühtrid lisavad hoonele muidugi suursugusust, kuid jaama avamisel tekitas kullast rohkem imetlust elektripirnide hulk – terminali avamise ajal 1913. aastal ei olnud elekter USA majapidamistes kuigi tavaline ning elektrilühtrid sümboliseerisid ülimat jõukust ja uuendusmeelsust.

Ootesaalist viib lai trepp alumisele korrusele, kus mitmete söögikohtade seast tõuseb esile imeline Oyster Bar – samuti populaarne kohtumispaik.

Kõige meeldejäävamad ja emotsionaalsemad kohtumised Grand Central Terminali ajaloos on kindlasti aset leidnud Suudluste saalis. Ametlikult Biltmore’i saaliks kutsutud ruum asus kunagise kuulsa Biltmore’i hotelli all – praegu on selle kohal Bank of America peahoone – ja see oli 20th Century Limeted nime kandnud rongi peatuseks. Kuulsused, poliitikud ja sõjaväelased astusid siin rongist välja, kohtusid tihti üle väga pika aja omastega ning said mõistagi suudlustega kaetud.

Filmide võttepaik

Grand Central Terminal on olnud sadade filmide ja telesarjade võttekoht. Siin on filmitud näiteks mitmed stseenid ulmelisest põnevuskomöödiast „Mehed mustas” („Men in Black” 1997) ja „Mehed mustas II” („Men in Black II” 2002), „Kondikoguja” („The Bone Collector” 1999), „Carlito tee” nimiosas Al Pacinoga („Carlito’s Way” 1993), „Superman” („Superman: The Movie”) ning pinget ja äkilisi pöördeid pakkuv põnevusfilm „Metroorongi 123 röövimine” („The Taking of Pelham 123” 2009).