Baikal - 25 miljonit aastat vana järv, kus asub viiendik kogu maailma mageveest

Pindalalt alles seitsmes järv maailmas, kuid tegemist on selgelt sügavaima, veemahukaima, vanima järvega maailmas ja ilmselt ka ühega kõige läbipaistvamatest järvedest. Selles mäeahelikevahelises tektoonilises nõus asuvas järves, mis pindalalt katab ligi kolme neljandikku Eesti-suurusest territooriumist, asub umbes viiendik kogu maailma järvede mageveest.

Pikkust 636 kilomeetrit, laiust 79 kilomeetrit, meenutab kujult pigem banaani Ida-Siberi lõunaosa kaardil, aga ilmselgelt on tegemist ühe kõige silmatorkavaima järvega maailmas. Peamiste jõgedena, mis sinna voolavad, tuleb mainida Selenget, Barguzini ja Ülem-Angarad, kui vaid silmatorkavamaid ligi 330 jõest esile tuua, välja voolab aga vaid üks, 1779-kilomeetrine Angara jõgi, mis sealset vett Jenissei kaudu Põhja-Jäämerre juhib.

Järv on sügavaim maailmas, suurima sügavusega 1642 meetrit, kuigi, kuna ta asub mägisel alal, on järve põhi tegelikult merepinnast 1185,5 meetrit allpool. Aga kui arvestada, et järve põhjas on veel seitse kilomeetrit settekihti, võib arvestada tektoonilise nõo tegelikku sügavust - kus maakoor on kunagi kärisenud.

Aga hea läbipaistvuse annavad sellele maailma sügavaimale järvele kohalikud aerjalalised veteelanikud (Epischura baikalensis), mis vett hägustavatest ollustest puhastavad, andes pinnaaluse nähtavuse kohati 40 meetrit. Ja järves on ka 27 saart, suurim neist 730-ruutkilomeetrine Olhon.

Seejuures ei tasu siiski unustada, et nõukogudeaegse tööstusliku progressi nimel on järve voolanud ka palju solki, näiteks naabruses asunud tselluloositehastest.

Kui arvestada, et järv asub 51. ja 56. põhjalaiuse vahel, saame aimu ka järve asendist, enamvähem Valgevene ja Leedu laiuskraadidel, mistõttu pole ka imeks panna, et järve katab jaanuarist maini ka paras jääkoorik. Talvel ulatub temperatuur miinus 19 kraadini, suvel on seal aga üsna jahe, vaid pluss 14 kraadi.

Baikal on koduks enam kui 2500 taime- ja loomaliigile, kellest enam kui kolmveerandit ei ole võimalik leida kuskil mujal maailmas. Ja seetõttu on ta 1996. aastast alates ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Järve vanuseks on hinnatud 25 kuni 30 miljonit aastat, võrreldes näiteks donosauruste väljasuremisega umbes 67 miljonit aastat tagasi ja esimeste inimlaste (homo habilis) kujunemisega umbes 2,3 miljonit aastat tagasi.

Baikali viigerhüljes ehk nerpa (Pusa sibirica) on levinud peaaegu kogu järve ulatuses, nagu ka kalameeste lemmik "baikali omul" (Coregonus autumnalis migratorius). Viigerhüljeste lemmiktoiduks paistavad siiski olevat pigem Baikali õlikalad (Comephorus baicalensis ja Comephorus dybowskii), mis elunevad 200 kuni 500 meetri sügavusel, ehk kalameestega nad väga ei konkureeri.