Neinar Seli uus hotell Lydia - jalgpalli EMi ajal ei hakanud telerid tööle, aga muidu lausa kriminaalselt hea!
Neinar Seli ettevõtmisi on ikka saatmas skandaalid ja juriidiline segadus - nendest ei pääsenud oma ehitusajal ka luksuslik hotell Lydia Tartus, mis pärast avamist pakub õnneks aga hulga harmoonilisemaid ja idüllilisemaid hetki.
Jahedal suveõhtul äsja Ülikooli tänaval avatud hotelli lobby'sse sisse astudes tervitavad külalisi soojad naeratused ja kaminatuli. Õhk lõhnab hästi, kõik sujub kiirelt ja mitte miski ei viita olnud ega tulevatele probleemidele.
Segadust selle uue rahuoaasiga Tartus oli aga enne avamist üksjagu. Ehkki juba kaks aastat tagasi oli võimalik ehitusega seotud dokumentidest välja lugeda, et Ülikooli 14 hoonest säilib üksnes fassaad, avastas linnavalitsus mitu kuud hiljem, et lammutatud on ka säilima pidanud otsaseinad. Muinsuskaitseamet alustas väärteomenetlust, emotsioonid muidu rahulikus ülikoolilinnas olid laes, ehitusluba tunnistati kehtetuks.
Hotelli nimi ja maja emotsionaalne väärtus - lisaks muinsuskaitselisele - pole juhuslikud, tegemist on kunagi Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni elukohaks olnud hoonega.
Aga uue ehitusloa ärimees lõpuks sai ja mai viimasel päeval hotell ka uksed avas.
Tartus on veel luksust taotlevaid hotelle, näiteks Antonius samal tänaval, aga Lydia lööb muidugi oma värskusega ning kindlasti ka restorani ja pisikese spaaga.
Ent enne söömist või spaas vedelemist peab inimene saama vaadata jalgpalli, ent mis ei tööta tuttuues hotellis, on telerid. Samal ajal, kui ekraanid valitses tühjus ja vaikus, tõusid aga helid ja emotsioonid täpselt hotell kõrval populaarses tudengite õllejoomiskohas. Kuna tegemist on ikkagi künkaga, siis oli üllatus üksjagu suur, kui ka kolmanda korruse aknast välja vaadates võis tõtt vaadata õllepudelit Pirogovi platsil näpus hoidvate Tartu noortega.
Tekkis ikkagi tunne, et see on elu kõige halvemini kulutatud 160 eurot.
Pärast üle tunni kestnud edasi-tagasi jooksmist, segadust ja vabandusi ei osanud hotelli personal teleri parandamiseks midagi muud ette võtta, kui meie käsutusse anda ühe hotelli kolmest sviidist, kus televiisor töötas (enamust tubasid oli tabanud needus ja telerid ei tahtnud ei jalgpalli ega midagi muud näidata).
Sealt edasi oli peatus puhas luksus. Ehk pisut liiga ettevaatliku ja turvalisi lahendusi kasutava interjööriga sviidis Meer oli imeliselt ruumi, vaimustav vannituba, väga hea voodi ja isegi tasuta mineraalvesi (ehkki korgitseri polnud võimalik toast leida).
Lõpuks siiski õnnelikult lõppenud jalgpalliõhtule järgnev hommik algas imehea hommikusöögiga, kus oli oma koht nii värskelt valminud munaroogadel, vaimustavatel kookidel kui heal kohvil.
Oleks võinud arvata, et avamise järel on uues hotellis saginat eriti palju, kuid päeval hotelli keldrikorruse spaasse jõudes ei olnud seal mitte kedagi. Loomulikult ei lähe see kirja puudusena, sume ja soe spaa on loodud vaikseteks vestlusteks, muusika kuulamiseks ja puhkuseks kamina ees. Kolm sauna ja puhkeala, kus ootavad lamamistoolid, pehmed rätikud, kurgivesi ja kaminatuli panevad aja peatuma. (Mitte et see Tartus ka muidu just edasi tormaks.)
Kuna spaa on pisike, siis väikese basseini massaažijugade kohin tõtt-öelda häiris, kuid mõningase nuputamise järel õnnestus need välja lülitada.
Väljateenitud lõunasöök, samuti restoranis Hõlm, mille hommikueine nii hea mulje oli jätknud, ei valmistanud ka pettumust.
Toidu maitsenüansside ja serveerimise kallal on nähtud vaeva ja kasutatud fantaasiat. Hulga fantaasiavaesemalt on lähenetud aga toidukaardil olevatele hindadele. Kõik valikus olevad neli pearooga maksid 19 eurot - Ida-Euroopa väikelinnas loob see muidugi hoobilt suurlinliku tunde, ent restorani püsimajäämise pärast tekkis samas ka kohe väike mure.
Muidu ei ole Lydias peatumise ajal aga sekunditki, kui millegi pärast muretsema peaks.
Loe hotelli kohta rohkem ja uuri hindu siit.
