05.07.2016, 11:08
Märkmeid Myanmarist
Sittwe tänavad elavad muidugi edasi rahulikku elu, paadid lähevad merele ja tulevad merelt raskete kalakoormatega, kajakad kiljuvad elevusest, turul sagivad köögivilja- ja riisimüüjad.
FOTO:
Poolteist kuud rännakuid mööda maailma üht kõige kaunimat ja eksootilisemat riiki viivad nii kaugetesse küladesse, kuldsetesse templitesse kui katusebaaridesse.
on vaene maa, aga sellele vaatamata üleni kuldne maa ja Kuldne Kalju üks selle säravamaid tippe.
“Oh my god!” oli kõik, mis Mr. Thomas suutis öelda, kui kuulis, et olen Eestist ja kui palju inimesi selles tundmatus riigis elab.
Mawlamyine’is, kus ta ise elas ja rannapromenaadi ääres elegantselt lagunevas koloniaalajastu villas külalistemaja Breeze pidas - milles peale asukoha ja nime polnud midagi elegantset ega õhule ja värskusele vihjavat - elas 300 000 inimest, mis paigutas linna selgelt jaotusesse “provintsilinn, kus kunagi midagi ei juhtu”.
Maungmagani rand hakkab paistma kohe, kui Dawei viimaste majade vahelt välja jõuda - käänulise tee lõpus, mis kulgeb läbi hiiglasliku rohelise puhma, millest üksikud kuldsed stuupad välja turritavad, paistab rahulik sinine vesi. Päeval on see üks ilusamaid mootorrattasõite kogu Myanmaris, pimedas, näiteks bussijaamast tulles, ilmselt üks hirmutavamaid, kus pilkases pimeduses järgneb üks kurv teisele ning tee läbimiseks kuluvad 30 minutit tunduvad kolme tunnina.
Daweist
viivat maanteed on jõudnud läbida vähesed välismaalased ja ülejäänud pole tõesti millestki ilma jäänud, välja arvatud need laeva-ja lennupiletitele kulunud dollarid. Hiljuti välismaalastele antud luba liikuda nendel linnade vahel ka mööda maanteid oli pisut ennatlik - nimelt teid alles ehitatakse. Nii et sõit kulgeb mööda hiiglaslikku ehitusplatsi, mis iseenesest võiks olla isegi päris tore, kui see ei kestaks seitse tundi.
Ma oleks võinud vist päevade kaupa istuda Tanintharyis jõeäärses teemajas ja vaadata, kuidas väiksed paadid tulevad ja lähevad, naised pesu pesevad, lapsed paadisillalt vette hüppavad, päike mäe taha kaob, hommikune udu kohale hiilib, kannul turumüüjate paadid täis lilli.
Twee Twee oli üheksane, kui ta oma näotätoveeringu sai. Selle tegi talle ema, samal ajal kui vanaema teda jõuga kinni hoidis, et tüdruk valu pärast minema ei jookseks. See võttis aega kaks päeva ja valutas veel kolm nädalat hiljemgi. Praegu on Twee Twee 76aastane ja mäletab nendest kahest päevast ikka veel iga minutit.
Nendel hommikutel, kui ma kell viis Mrauk U Prince'i hotelli aias papaiapuude all istusin ja sõin küünlavalgel pannkooke papaiamoosiga - tehtud nende samade puude viljadest, mõistagi - sain ma vist kõige selgemini aru, miks ma
armastan.
A guy with a pin to burst your bubble,
* on õige vastus. Kõik universaalsed seadused kehtivad ka Myanmaris. Armud
- ja sattud Sittwesse.
Hsipaw üllatavalt vähe tolmustel tänavate äärde,
mis viivad printsi paleeni, jäävad värvikad turud, inimesed, köögiviljapõldude lapid ja sõbralikult saba liputavad koerad.
Kui seni on eestlaste hulgas kõige tuntum myanmarlane olnud 1991.a.
saanud
- temale lisaks ilmselt enamus eestlasi hetkel kedagi teist nimetada ei oskagi - siis šani mees Naw Kham võtab talle Myanmari tuntud inimeste edetabelis õige pea tihedalt kannule.
Šani platool on koht, kuhu mägede vahele surutult elavad peamiselt inthad. Rahvas, kes on kuulus oma kombe poolest sõuda paati ühe jalaga aeru tõugates, samal ajal osavalt teisel jalal seistes tasakaalu hoides.
