Kas see kunstnike ja muusikute küla on kõige paradiislikum koht maailmas?
Paradiisilaadses rannakülas Senegalis ruulib reggae, mangod kukuvad puu otsast ja kogukonnavaim on tugev.
Kui mu elukaaslane Kahdy pritsis ühel jalutuskäigul üle tee jooksnud kameeleoni rinnapiimaga, teadsin kohe, et mul on Aafrika elu kohta väga palju õppida. „Kui ma talle piima ei paku, siis kasvab meie poeg üles sisalikutaoliseks,” selgitas Kahdy. Kohalikel diola’del on palju traditsioone, uskumusi ja rituaale, mille ma pidin selgeks saama. Kuid see andis mu raamatule pealkirja.
Kui saabusin esimest korda Lõuna-Senegali Abénésse, tundsin end paradiisi saabununa. Oli 2011. aasta ja olin reisinud läbi Aafrika lõunasse. Pärast trööstitut Sahara kõrbe tahtsin minna kusagile troopikasse, kusagile randa. Ja siis ma leidsingi väikese küla kaunil rannal, mis oli täis rastafarisid. Hiljem sain teada, et need patside, lapihõlstide ja palvehelmekuhjadega kutid kuulusid tegelikult Baye Falli vennaskonda – sufi islami sekti, kes juhtuvad samuti reggae’t armastama.
Kunstnikud ja muusikud
Üks mu eluaegseid unistusi oli elada pilliroost onnis, kuid ma ei olnud kujutanud ette Lääne-Aafrika ümmargust õlgkatusega mudahütti. Ehitasin omaenda maja ja külalistemaja ning elan seal Khady ja meie kahe pojaga. Oleme loonud metsast ümbritsetud ja päikeseenergial tegutseva ökoelamise ning kasvatame oma aed- ja puuvilju. Sellest ajast, kui selle paari aasta eest avasime, oleme saanud püsiva külalistevoo.
Inimesed on sõbralikud, maastik ilus ja rannad nagu arvuti ekraanipilt. Ei ole keeruline aru saada, miks teised läbi Aafrika rännanud toubab’id (valged inimesed) on valinud Abéné kohaks, kus paikseks jääda. See on kunstnike ja muusikute küla. Esmapilgul ei paista seal suurt midagi olevat – üks peatänav mõne poega, mis kõik müüvad samu asju –, kuid küla ulatub metsa ja seal on elav djembe (trummide) skeene festivalide ja tseremooniatega läbi aasta. See ei meelita inimesi, kes otsivad viie tärni luksust või pakettpuhkust.
Olen alati öelnud, et Abéné festival on meie versioon Glastonburyst. Tõsi, see on oluliselt väiksemates mõõtmetes. See on kultuurilava mitte ainult Senegali, vaid terve maailma muusikutele. Seal on djembe-bände, räppareid, reggae-bände, karkjalgadel tantsijaid, lõvitaltsutajaid, kloune ja kehaväänajaid. Kui muidu saab tavaliselt turistid ühe käe sõrmedel üles lugeda, siis nädalal jõulude ja uue aasta vahel täituvad kõik hotellid, uksed avavad välirestoranid ja -baarid ning tekib suurepärane õhkkond, kus inimesed üle maailma hulluvad Aafrika muusikast ja kultuurist.
Abénés on elavat muusikat enamikul päevadel – trumme või reggae’t, tavaliselt väikeses baaris. Majast lahkudes kuuleme rütmi ja järgneme sellele mööda süsimusta liivarada läbi palmisalude. Saabume baari, kus helisüsteem on üles pandud ja inimesed tantsivad liivasel tantsupõrandal. See ei ole turistivaatemäng, sest tavaliselt on sealkandis väga vähe valgeid.
Abénés ei ole ööpäevaringseid uudiseid, telefonimüüjaid, tõsielusarju. Hommikuti tegelen aiatööga, kuni päevakuumus töö võimatuks teeb. Hilisel pärastlõunal lähen sageli lastega randa. Vahel võtan Ibby hurtsikus külma Gazelle’i õlle, sageli koos suure taldrikutäie värskelt grillitud kala, krevettide või homaariga otse ookeanist. Siin on ainult igapäevane elu: sõpradega lobisemine, kaugusse vaatamine, meres triivimine.
Tegelik Aafrika
Paljud inimesed ütlevad, et tahavad tegelikku Aafrikat näha. Mõne jaoks tähendab see ääretut metsikut loodust, safarisid ja masai sõdureid. Kuid see ei ole tegelikkus. Sageli tundub, et inimesed lihtsalt istuvad ja lobisevad ega tee suurt midagi, kuid see on keerulisem. Kümneminutiseks jalutuskäiguks võib mul kuluda tund, sest külas näib mind tundvat nimepidi umbes 2000 inimest, kes peatuvad tervituseks. Võib-olla on see tegelik Aafrika - kogukonnatunne.
