12 unistuste sihtkohta, kuhu me tegelikult oodatud ei ole
Kaunid külad, idüllilised saared, iidvana arhitektuur - kuid mitte miski sellest ilus ei kesta igavesti, kui turistid jätkavad hordide kaupa saabumist. Need on 12 kohta maailmas, kuhu me kõik ihkame minna – aga kuhu me pole tegelikult väga teretulnud ei ole, kirjutab Business Insider.
ISLAND
Kõige kiiremini kasvava populaarsusega sihtkoht Euroopas on Island. Juba ammu on külastajaid rohkem kui saare elanikke. Kartuses, et riigis pole piisavalt hea infrastruktuur, et turistide hordidele vastu pidada, kontrollib saareriik seda numbrit alates 2014. aastast nii, et ei anna ehitusluba uute hotellide jaoks.
Galápagose saared, mis kuuluvad Ecuadorile, on saarestik Vaikses ookeanis. Saarestiku pindala on 7994 km². Saarestikku kuulub 13 suuremat saart, lisaks kuus väiksemat. Saared on mägised ja vulkaanilised, ent hingematvalt kaunid.
97% pindalast on kaitse all ja selle osa külastamiseks tuleb palgata giid.
Imekaunis Cinque Terre Itaalias näeb välja, nagu oleks seal vikerkaar taevast alla kukkunud. Kuivõrd oma ilu tõttu on see piirkond nii populaarseks saanud turistide hulgas, et võimud on otsustanud külastavate välismaalaste arvu piirama hakata, tasuks värvidoosi saamiseks külastada ka neid teisi paiku maailmas.
Santorini sadamad on täis kruiisilaevu ja sellest aastast on saare võimud asunud piirama päevas saabuda võivate kruiisituristide arvu. See number on nüüd 8000, eelmise suve tipphetkedel külastas saart üle 10 000 turisti päevas.
Loomulikult
Tuntud oma dramaatiliste vaadete, jalustrabavate loojangute, valgeks lubjatud majade ja väga aktiivse vulkaani poolest. Santorini pealinnas Firas on kohtunud Veneetsia ja Küklaadide arhitektuur, valgete munakividega kaetud ja mööda mäekülgi üles ronivad tänavad on ääristatud kaupluste, tavernide, hotellide ja kohvikutega. Kui saabud meritisi, võid sadamast linna jõudmiseks kasutada funikulööri või lasta end 588st trepiastmest üles viia muulal.
LOE VEEL: Eestlaste uus reisilemmik on Kreeka
Veelinn vajub juba sajandeid, kuid viimastel aastatel on oht kahekordistunud: lisaks kiirenenud vajumisele, mille süüks pannakse ka kruiisilaevade aina tihedamaid graafikuid, on hakanud merevee tase aeglaselt tõusma. Turistid teevad küll eksootilisi pilte Veneetsia kesklinna väljakust, mis on mõnikord vihmastel perioodidel vee all, kuid peagi võib vesi oma uutele aladele jäädagi.
LOE VEEL: Vee ja Veneetsia võlus
Barcelona sisaldab endas kõike seda, mis on Vahemere linnades võluvat – rahulikku elutempot, kuudepikkust päikesepaistet, ületamatult head toitu – ning teeb kultuuris ja arhitektuuris silmad ette enamikule linnadest külmas põhjalas.
Tema arhitektuuristiilide kirjususes on tumedad gooti fassaadid kõrvuti juugendstiilis kirevate hoonetega ning Jean Nouveli, Herzogi ja de Meuroni pilvedesse ulatuvate konstruktsioonidega. Ning selle kõige imetlemise saab lõpetada päikeseloojangu vaatamisega ühel linna seitsmest rannast, enne kui minna nautima õhtusööki mõnes arvukatest Michelini tärniga gastronoomilistest templitest või hoopis hubases tapa-baaris.
Ebaõnnestunud iseseisvusreferendumine reageeris Barcelona linnapea sellega, et peatas aastaks uutele hotellidele tegevusloa andmise. Populaarses linnas lihtsalt ei pruugi jätkuda tube.
Bhutan on ammu seadnud väärtuseks kvaliteedi ja mitte kvantiteedi ning juba ammu kasseeritakse igalt riiki külastavalt turistilt 200 USD päeva kohta.
Gansu provintsis Dunhuangi linnas asuvad iidsed budistlikud Mogao koopad rajati Siiditee ehitamise ajal neljanda ja 14. sajandi vahel. Algselt oli neid ligi tuhat, kuid tänaseks on järel vaid 492. Koobastes on varjul hindamatud käsikirjad ja kunstiteosed, mis kujutavad budismi ajalugu Hiinas, alates ajast, mil see usund Indiast saabus.
Põhja-Hiina populaarne turismisihtkoht on seetõttu külastajate arvu piiranud 6000 inimeseni päevas.
Star Warsi lõpustseeni filmimiskoht võtab vastu ainult 180 inimest päevas ja sinna pääseb paadiga ainult maist septembrini. Ainult vähesed ekskursioonid viivad tegelikult sinna, enamus teeb tiiru lihtsalt ümber UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva saare.
Brisbane ja Sydney vahele jääv saar võtab aastaringselt vastu ainult 400 külalist. Kohale saab ainult lennuki või peate rentima paadi.
Vähesed reisikorraldajad võivad sinna turiste viia. Antarktika on ligipääsetav novembrist märtsini, seal pole linnu ja külasid, inimasustus üldiselt puudub, kui välja arvata mõned uurimisjaamad ja ekspeditsioonilaagrid. Ainult jäine, hiiglaslik ja ettearvamatu metsik loodus. Isegi kui saabud kruiisilaevaga, nagu enamus turiste teevad, haarab üksindus ja tühjus ikkagi ning toob tagasi maa peale.
Üksindus pole muidugi esimene asi, mis tuleb meelde Antarktise rannas pingviinikoloonia keskel seistes.
Maailma üks populaarsemaid vaatamisväärsusi on Peruus asuv iidne indiaanlaste mägilinnak Machu Picchu, mida siiani ümbritsevad salapära ja küsimused, miks indiaanlased just sellisesse raskesti ligipääsetavasse kohta oma asula rajasid (ja hiljem maha jätsid).
Mistõttu on kohalikud võimud seadnud ka külastajatele piiri – 2 500 inimest päevas ja ei hingegi rohkem.
