GALERII: Ühe jalgratta lugu ehk ime, mis sündis läbi Eesti Rahva Muuseumi konservaatori käte
Pildil oleva jalgratta taastamine on üks keerukamaid töid, mida Eesti Rahva muuseumi konservaator Karl-Erik Hiiemaa teinud on. Tema suurimaks trumbiks selle jalgrattaga tegelemisel oli isiklik huvi objekti vastu ja ühildumine tema hobiga. Et leida terviklik ja parim lahendus jalgratta taastamiseks, tuli teha kaalutletud otsuseid. Museaalina peab ratas vastama paljudele nõuetele, nagu protsesside pööratavus, eksponeeritavus, terviklikkus ja samas võimalikult vähene sekkumine.
1891. aastast pärineva jalgratta “Premier”-Safety – Model D lugu
Ratas on muuseumile kingitud 1969. aastal Torma valla Näduvere küla Otsa talust. Juuresolev kommentaar on järgmine: ”Kõige esimene isesõitja siin Torma vallas. Ratas kuulus kinkija isa vennale.” See on soetatud Peterburist, kuid valmistatud Inglismaal.
Jalgrataste disain arenes 19. sajandi lõpul tormiliselt ja saavutas meile tänaseks tuntud kuju just sajandi viimasel kümnendil. Antud jalgrattamudel on üks esimesi omataoliste seas, kui silmas pidada võrdse läbimõõduga rattaid ja teemantraami (viitab raami kujule, tuntud ka kui meesteraam).
Vaadeldav jalgratas on mitmes mõttes väärtuslik. Muuseumieksponaadi puhul on oluline selle ajalooline väärtus. Kuna konkreetne jalgratas on Eestis omataoliste seas üks vanimaid, on see oluline ja huvipakkuv nii kollektsionääridele kui ka lihtsalt huvilistele, seega tuleb esile eseme sotsiaalne väärtus. Lähtudes jalgratta küllaltki ebaharilikest disainilahendustest, on võimalik rääkida esteetilisest väärtusest. Veel tuleb esile tõsta sümboolset väärtust osana kultuuripärandist. Kuna selle mudeli puhul ei ole teada rohkem säilinud eksemplare, ammugi selliseid, mis oleks nii heas seisukorras, ilmneb jalgratta haruldus ja rariteetsus. Mõistmaks, miks on see ese muuseumile nii oluline, tuleb esile tõsta selle terviklikkust ja autentsust ning samuti vanust.
Jalgratta kasutamine on arvatavasti lõppenud avariiga, mille tulemusel on deformeerunud raami esiosas paiknevad konstruktsioonitorud, murdunud esikahvel ja deformeerunud pidurilingi ülekanne. Ratta esikahvlit on üritatud vähemalt korra parandada käepäraste vahenditega nagu puupulk ja naelad. Need katsed on aga osutunud tulutuks ega ole ratta esikahvlit fikseerituna hoidnud. Ilmselt on avarii tõttu murdunud ka esiporilaud. Kokkupõrge pidi olema tugev, kuna raam on deformeerunud vaatamata faktile, et tegemist on tugeva konstruktsiooniga. Võib oletada, et ebaõnnestunud katsed ratast parandada ja jalgratta amortiseerunud tehnilised lahendused (ebamugav sõiduasend, vabajooksuta jõuülekanne ja jalgratta suur kaal) tõidki kaasa selle, et jalgratast enam ei kasutatud.
