Londoni tänavatel hukkub peaaegu iga nädal mõni jalgrattur. Kuid kuidas on liigelda kahel rattal maailma teistes linnades? Kolm rattafännist jalgratturit käisid testimas Malmöt, Dehlit ja Moskvat.

Malmö - rattateede ääres on isegi tasuta pumbad

Kui ma kahe aasta eest Malmösse saabusin, tõestasid rattateedele paigutatud tasuta jalgrattapumbad, et Malmö on Rootsi rattapealinn. Rootsi suuruselt kolmandas linnas on 500 km rattateid, isegi rohkem kui Kopenhaagenis. Malmös tehakse ligikaudu neljandik sõite rattal – 307 000 inimese kohta umbes 100 000 rattasõitu päevas.

Kui ma viin hommikul oma ratta lasteistmel last lasteaeda, on rattateed täis teisi vanemaid ja töölesõitjaid. Peaaegu kõigil mu sõpradel on kargojalgrattad, millega veetakse lapsi või käiakse toitu ostmas. Kümne aasta jooksul on autoõnnetustes hukkunud kõigest 16 ratturit. Malmö liiklusplaneerija Olle Evenäs arvab, et õnnetusi hoiab ära rattateede planeerimise viis. „Malmös on meil kahesuunalised rattateed, mitte nagu Kopenhaagenis. Me pole rattateid markeerinud värvitud joonega autoteel, vaid teinud need kõrgendatud tasapinnale ja eraldanud piirdega autoteest.”

Malmö püüab autostumist piirata ja suurendada rattasõitude osakaalu 2018. aastaks 30%. Selleks kulutatakse aastas 20 miljonit Rootsi krooni.


India teedel annab sulle võimu gabariit ja transpordi kastisüsteemis asetsevad ratturid jalakäijatest ja hulkuvatest loomadest ainult veidi kõrgemal. Bussid ja veoautod annavad väiksematele väga harva teed.

Üldiselt pole rattaga sõitmine keskklassi elustiilivalik. See on pigem transpordiviis inimestele, kes ei saa endale paremat lubada. Jalgrattaid kasutavad lihttöölised, pakikandjad, torulukksepad ja puusepad.

India rahvusliku kriminaalbüroo andmetel suri 2012. aastal India teedel 168 301 inimest. New Delhis sel aastal 78 ratturit ja 501 jalakäijat.

Viimastel aastatel on mõned kartmatud keskklassi indialased ja võõramaalased hakanud Delhi teede ohte trotsima. Neid võib ära tunda kallite jalgrataste, kiivrite ja turvavestide järgi ning nad sõidavad turvalisematel avenüüdel New Delhi kolonialistlikus jaos. Firma Delhi by Cycle korraldab Delhi vanalinna kitsastel looklevatel teedel isegi rattatuure. Need algavad aga koidu eel, enne kui ilmuvad autod, mootorrattad, rikšad, kärud, lehmad ja alatine rahvamurd.


Kümnerajaliste sõiduteedega suurlinn, kus teed on enamiku aastast kaetud lume ja jääga ning autojuhid pole pehmelt öeldes seaduskuulekad, pole kunagi olnud paik jalgrattasõiduks.

Aastal 2012 hukkus Moskva teedel 27 991 inimest. Inimesed, kes saavad endale autot lubada, trotsivad kurikuulsaid liiklusummikuid. Need, kel autot pole, kasutavad halastamatult efektiivset metroosüsteemi.

Viimastel aastatel on post-kommunistliku pealinna kaos veidi vaibunud ja mõtlema on hakatud elukvaliteedile ja linnaplaneerimisele. Linnapilti on ilmunud ka rattureid. Sel aastal tutvustati isegi rendirataste projekti, kus Moskva Pank ostis linnale 1000 ratast ja 74 kesklinna rendipaika.

Siiski sõideti ratastega Moskva haljasaladel. Ratta kasutamine iga päev punktist A punkti B jõudmiseks on ikka veel julgete ja uljaspeade transpordiviis.