Kas see on kõige luksuslikum reis maailmas? Pilet maksab 19 400 eurot!
Võiks arvata, et ainulaadsete merereiside ajastu on ammu möödas, kuid ei. Luksusalus Crystal Serenity alustab augusti keskel esimese nii suure laevana teekonda mööda Loodeväila. Start on Alaskast, seejärel sõidab laev läbi Beringi väina, siis ümber Kanada põhjaranniku Atlandi ookeani ja jõuab kuu aja pärast New Yorki.
Mitte kunagi varem pole ükski selliste mõõtmetega laev – saati veel nii paljude inimestega pardal – seda teekonda ette võtnud.
Ristlus on märgiline näide kliimasoojenemise otsesest mõjust, sest ainult seetõttu saab reis teoks. Eelmisel talvel oli Arktikas rekordiliselt vähe merejääd ja erakordselt soe. Nagu Briti leht Guardian märtsi lõpus kirjutas, on polaarpiirkonnad justkui planeedi külmkapp. Sealne jää- ja lumikate peegeldab umbes 85% päikesevalgusest tagasi atmosfääri, hoides polaarpiirkonnad ja seeläbi ka ülejäänud planeedi külmana. Kui jää hulk kahaneb, siis peegeldumist ei toimu ja tume merepind hoopis neelab soojust. Teadlased ennustavad, et 15–25 aasta pärast on arktilises suves ka paar sellist päeva, kui jääd pole pea üldse.
Suvel läbitav
Jää kadumine ei tähenda, et Crystal Serenity pärast ei pea üldse muretsema. Vastupidi. Alaska ja Põhja-Kanada päästeametnike laubad on kipras, sest kui nii suure laevaga läheb midagi halvasti, on stsenaarium mustemast mustem. Näiteid on: 2010. aastal sõitis Arktikas karile üks väiksem ristluslaev ja päästealuse kohalejõudmiseks kulus tervelt kaks päeva. Nagu cbc.ca kirjutas, ei ole Kanada rannavalve valmis olukorraks, kus nii suure laevaga juhtub midagi tõsist, ja võimalik avarii „jooksutaks kokku” kogu riigi päästesüsteemi.
Unustamatu kogemus
Eeldatavasti läheb kõik muidugi hästi ja kui luksuslik Crystal Serenity augusti keskpaigas teele asub, on see reisijatele unustamatu, ainukordne (ja krõbedalt kallis, pilet maksab 19 400 eurot) kogemus. Kuu aja vältel näeb fantastilist loodust ning õhtuti on võimalik spaas või kabarees mõnuleda, poodelda ja kasiinos kaarte taguda. Nagu kruiisil ikka.
Kõigest pisut üle 150 aasta tagasi oli Loodeväil tundmatu, hirmus ja tume kant, mida polnud avastatud ega läbitud. Paljudele oli selle leidmine kinnisidee, paljudele sai sellest pime ja jäine haud.
Pärast seda, kui sai üldtunnustatud faktiks, et maakera on ümmargune, järeldati, et kui Euroopast kangekaelselt läände purjetada, jõutakse lõpuks Euroopast itta jäävate Hiina ja India rikkuste juurde. Sel eesmärgil võttis teekonna kiilu alla Ameerika n-ö taasavastanud Kolumbus, kes jõudiski enda arvates 1492. aastal Indiasse. Tegelikult olid need muidugi Kariibi saared.
16. sajandiks oli selge, et tegu pole Aasiaga, vaid selle asemel on tee peal ees uus hiiglaslik maailmajagu.
Arvati, et mõttekaim on sellest põhja poolt mööda sõita. Seetõttu saadeti 1497. aastal teele Giovanni Caboto, 1524. aastal Estêvão Gomes ja umbes veel 50 aastat hiljem Martin Frobisher. Toonaste aluste, ettevalmistuse ja teadmistega ei jõutud karmis kliimas kaugele. Teekond algas Euroopast, jõuti Põhja-Ameerika rannikuni ja seigeldi heal juhul õige pisut Kanada põhjapiirkonna saarte vahel väinades ning see jäigi piiriks.
17. sajandi alguses hakkas Loodeväila otsima Henry Hudson. Ta jõudis pisut kaugemale – lahte, mis on nüüdseks temanimeline.
Meremehed hakkasid aga mässama ning jätsid ta koos poja ja paari ustava madrusega pisikeses paadis maha. Hudsonit ei nähtud enam kunagi.
18. sajandist üritati väila leida ka Aasia poolt lähenedes. Seda proovisid näiteks venelaste palgatud taanlane Vitus Bering ja Aleksei Tširikov, samuti legendaarne Briti meresõitja James Cook. Kõik need katsed nurjusid.
Meeskond leiti surnuna
Esimene laev, mis tegelikult Loodeväila läbis, oli vähemalt meremehejuttude järgi kaubalaev Octavius 17. sajandi lõpus. Ent paraku polnud pardal kedagi elusat, kes võinuks saavutusest rõõmu tunda. Octavius jäi paarsada miili Alaskast põhja pool jäävangi ja avastati 13 aastat hiljem Gröönimaa ranniku lähedal, pardal kringliks külmunud ja ammu surnud meeskond.
19. sajandi keskpaigaks oli suurem jagu Arktikat kaardistatud ja brittidel enesekindlus laes.
See osutus Loodeväila avastusloo kõige traagilisemaks ja tumedamaks peatükiks. Tagasi Franklin ei tulnud ja järgmise 150 aasta jooksul pandi ta meeskonna saatust kokku kui pusletükke.
Tume peatükk inimsöömisega
Lõpuks selgus, et pärast esimest talvitumist Beechey saare juures 1845.–1846. aasta talvel jäädi järgmisel sügisel Kuningas Williami saare juures lootusetult jäässe kinni. Franklin suri sealsamas 1847. aasta juunis, aprillis 1848 otsustasid ellujäänud hakata jalgsi Kanada mandri poole kõndima.
Algasid otsinguretked ning järgmise 150 aasta jooksul leiti meremeeste peatuspaikade jäänuseid ja ka dokumente.
1854. aastal kuulis britt John Rae kohalike inuittide käest, et 35–40 viimast ellujäänud valget meest olid jõudnud Backi jõeni ja surnud seal nälga.
Väidetavasti olid paljud neist saanud laeva veetorustikus ja konservide pakendites kasutatud plii tõttu tõsise mürgistuse ning vahest ka seepärast tasapisi peast segi läinud.
Pärismaalased rääkisid, et näljast nõrkenud meremehed olid enne koolmist jõudnud inimsöömiseni, ja näitasid Raele ka paljusid esemeid, mis olid kuulunud ekspeditsiooniliikmetele.
Briti admiraliteet ei tahtnud nii jubedat juttu kuulda, Rae raport tunnistati jamaks ja Franklini ekspeditsiooni jälgi otsiti kangekaelselt edasi.