Sinise kuukivi saarel
Aastakümnete eest oli Tseiloni saar paljudele ränduritele ukseavaja Aasia võlumaailma. Uks on paokil ka nüüd, pärast veerand sajandit kestnud sõda ja saart rängalt tabanud tsunamit, ning sisseastuja võib leida end paigast, kust ei tahagi edasi minna. Tekst ja pildid Thea Karin.
Ayubowan, ütlevad Sri Lanka elanikud oma mahedal viisil ja tervitavad tulijaid rinna ees kokku pandud peopesadega, soovides pikka iga ja tervist. Lanka on saare nimi ja Sri on täiend, mis kinnitab elanike uhkust tema üle, tähendades "helendavalt säravat". Päevast päeva kõlab kohalikest raadiokanalitest ja tänavaäärsetest muusikakioskitest laule Lanka ilust ja armastusest tema vastu. Kui selge, kuhu lähed ja kust tulid, esitatakse alati ka kolmas küsimus "Do you like Sri Lanka?".
Kogu saarel on tunda ülesmäge mineku hõngu. Pealinna Colombo mereäärsetes restoranides ülesseatud diivanid on suursuguste pulmapidustuste jaoks kaunistatud rohkete lilledega, šikid kohvikud ja roosade basseinidega luksushotellid kerkivad uute tööstuste kõrvale. 2013. aasta sügisel avati kaua oodatud kiirtee lõunarannikule. Otse Bandaranaike rahvusvahelisest lennujaamast sõidavad klimatiseeritud kiirbussid Hikkaduwa, Unawatuna ja Mirissa pikkadele kuldsetele liivarandadele. Pea miljoni elanikuga Colombo Pettah' linnaosa kirju ja lärmakas turg on teravas kontrastis kunagisse hollandi hospidali tekkinud peente kauplustega, kust võib soetada kõike ajurveda kosmeetika topsidest kuni Sri Lanka disainini. Tipptundide ajal tundub liiklus hullumeelne ja välja sõites ei taha linn kuidagi lõppeda. Peale selle tekib küsimus, kuidas küll tormavate busside, threewheeler'ite, jalakäijate ja elevantide vahel liigeldes rohkem õnnetusi ei juhtu. Autojuht kasutab võimalust templite juures peatudes jumalaile paar ruupiat annetada. Sest kunagi ei või teada, ütleb ta - see ongi teie reisi turvalisuse garantii.
Isegi kui olete lennust väsinud, hoidke silmad lahti, sest teekond on täis üllatusi. Teel läbi külade saab täieliku ülevaate saare toodangust - kord on tänavad ääristatud tillukeste poekestega, mis pakuvad kookospähkleid, mangosid, India pähkleid, kivisidruneid, punutud korve, vaipu ja puitmööblit. Mõnikord kõnnib külatänaval ka voodiraami sisse pugenud mees,olles oma käsitöö kõndiv reklaam. Kui ühes väikeses külas peatume, et tuntud imetegija käest rohtu osta, satun külainimeste kutsel kobra ja ahvi etendusele. Kobra kõigub flööditaktis korvikesest välja ning roomab pealtvaatajaid ehmatama, sellal kui ahvi ülesandeks on teda veidi näpistada ja siis vaatajatelt raha kokku koguda.
Mööda rannikut sõites jääb silma ikka ja jälle sama pilt - mehed pikas reas, kirjud ja mustrilised sarongid üles keritud, ühises rütmis merest kalavõrke tõmbamas. Niipea kui võrgud on maale tõmmatud, jagatakse kalad liikide järgi hunnikutesse ning paadiomanik alustab müüki. Imekiirelt on kalad turustatud ja omanik on oma kalasoomustest säravate kätega hulgaliselt ruupiaid vastu võtnud. Teistsugune kalapüük toimub Koggala rannas, seal istuvad pikkade ritvadega varustatud laiade kaabude ja üleskeeratud sarongidega kalurid loojuva päikese taustal pikkade toigaste otsas - stilt fisherman'idest on saanud ka üks turistikaamerate lemmikmotiive. Koggala rannas katkestati ka läinud aasta 26. detsembril paar minutit pärast kella üheksat hommikul töö, et mälestada üheksa aasta taguses tsunamis hukkunuid. Ja Jaapanilt tsunamiabina saadud autod veavad kaugetesse küladesse joogivett siiamaani.
Inimestele on meelde jäänud inglise pere tsunami käest päästmise lugu. Kohalikud ajasid kangekaelselt oma peremehe üles, võtsid lapsed kukile ja viisid nad laine eest ära. Peremees ostis igale päästjale nende oma külas tänutäheks tükikese maad ning andis raha maja ehitamiseks. Hiidlainet meenutab hotelliõues ka Pinnawala orbudekodust toodud elevandi kett - tema oli ainuke, keda päästa ei saanud. Unawatuna ranna Milton Hoteli peremees ei ole suutnud peale tsunamit kolmest tärnist kõrgemale tõusta, aga see-eest kuulub hotellile päris oma rand, mille üle ta uhke on. Oma visiitkaardile on ta nime kõrvale kirjutanud: "Olen terve, rikas, õnnelik ja tolerantne".
Nagu ta ei kuuluks üldse siia ümbrusesse, kõrgub ootamatult keset lopsakat rohelust Sigiriya monoliit - lõvikalju; iidse kuninga Dhatusena isatapjast poja Kashyapa kindlus. Suurte väänlevate puujuurte ja kunagiste mungakoobaste kõrvalt viivad trepid galeriide ja privaatruumide juurde, kuni jõuame kuninga magamistuppa, kust avaneb hingemattev vaade üle kogu ümbruskonna. Kindluse keerulise ülesehitusega ning tänaseni vulisev veeaed on vanim omataoline kogu Aasias, kuid mitte vähem ei avalda muljet ühe teise kuninga viis kaljutemplit Dambullas, milleni viivatel treppidel saab tutvuda ahvide pereeluga.
Mitte kunagi pole ma näinud korraga niipalju elevante kui Minneryia rahvuspargis, kus saab üsna lähedalt džiipidest jälgida, kuidas hiidloomad end rohuga hõõruvad ja vees pesemas käivad. Minneryias saime hirmust ja üllatusest põksuvate südametega ka aru, kui suur on džiibijuhi vastutus, kui ta pani kiiresti sisse tagurpidikäigu, et ründava elevandi eest ära põigata. Hiljem külas juurviljapõldude vahel kuulasime juba rahulikumalt taluniku laulu, mida ta laulab öösiti, kaitstes oma põldu metsikute elevantide eest, kes vahel rahvuspargist välja murravad. Õnnetused, mis saarel juhtunud on, pannakse samuti lauludesse ning neid teavad kõik. Ka antakse külades suurte nukkudega lärmakaid etendusi nii Buddha elust kui ka tänaste poliitikute (sh presidendi) tegemistest. Au sees on Ambalangodas valmistatud haigusi tõrjuvad maskid ning sealt mitte kaugel pole ka Sri Lanka ainulaadse sinise kuukivi kaevandus, kus kõik käib veel käsitsi. Kuna nõudlus hõbedasse raamitud kuukivi järele on tõusuteel, siis näitavad sealsed omanikud originaale ja võltsinguid, mis tulevad laboritest ja mida kergelt ei erista. Seega on sinise kuukivi soovijatel parem endil kohale minna.
Kuigi iga Sri Lankal viibitud päev tõi kaasa midagi uut, jäid enim meelde hommikud, kus ma otse voodist, pilku aknast välja heites jälgisin ahvipere puult puule hüppamist ning kuulsin pärast seda Sri Lanka kõige tüüpilisemat heli: hommikust õuepühkimist, mida tehakse vist üle terve maa korraga. Just nii, nagu terve maa paneb uue aasta puhul üheaegselt ja munkade väljaarvestatud momendil keema piima, et selle pealt ennustada, mida uus aasta toob.
Ja siis, kui tervel saarel kadus ära elekter, süütasime põlema kukega ehitud õlilambi, mis on suurema või väiksema variandina ühtmoodi olemas küllap igas Sri Lanka kodus.
Singali keeles öeldakse hüvastijätuks tabavalt õigesti: gihilla ennam yaaluwa - ma tulen tagasi, mu sõber.
Kae aga perra!
• Saare parimad teesordid tulevad Nuwara Eliya'st ehk kunagiselt Väikselt Inglismaalt. Seal asuvad koloniaalaja hõnguga teevabrikud, kust algas Liptoni tee võidukäik. Mõnigi teepiirkonna endisaegselt suursugustest villadest elab nüüd uut elu luksushotellina.
• Ringreisideks kasutage bussi või rentige auto koos juhiga. Lühemateks sõitudeks tasub rentida three-wheeler või osta pilet hoopis rongile, sest vaade rongiaknast on enamasti imekaunis.
• Üks Sri Lanka vanasõna ütleb: "Ükskõik mida teed, aga tee seda naeratusega". Teisse suhtutakse palju paremini, kui suudate stressiolukorras naeratuse huulil hoida.
• Ärge ujuge üksikul rannal, sest Sri Lanka ookeani-lained ja -hoovused on hoopis midagi muud kui Läänemere omad.
• Kui teie reis toimub täiskuu ajal, siis pange öise templikülastuse tarbeks kotti täiesti valged riided.
