Vaata, milliseid maailma keeli on kõige raskem omandada
Kui raske üht või teist keelt õppida on, hinnati sellele kuluva aja, keele iseärasuste, õpimotivatsiooni ning õpetaja ja/või õppematerjalide kättesaadavuse põhjal.
Mõõdupuuks võeti inglise keelt emakeelena kõnelev inimene ning kui kaua tal ühe või teise võõrkeele omandamiseks aega kuluda võiks. Seetõttu ei saa järjestust pidada ümber lükkamatult tõesed, kuna näiteks prantsuse keel, mis mõningatele keelkondadele väga keeruline omandada, on romaani keelena itaallastele, hispaanlastele või ka läänegermaani keelkonda kuuluvatele inglastele üsna lihtne õppida.
Samuti on keeleõpe väga subjektiivne ja raskusastmed erinevad vastavalt indiviidide mälule, pühendumusele ja motivatsioonile keelt õppida.
1.Jaapani keel
Jaapani keele omandamiseks kulub hinnanguliselt 2200 tundi, 112 miljonit inimest peab jaapani keelt oma emakeeleks ning suurim arv kõnelejaid elab mõistagi Jaapanis. Jaapani keele õppijal tuleb meeles pidada tuhandeid kirjamärke kolmes erinevad kirjakeele süsteemis (Kanji, Hiragana, Katakana). Jaapani keelt ei osatud pikalt ühtegi keelkonda liigitada ning seda peeti pigem isoleeritud keeleks, kuid nüüd klassifitseeritakse seda ühte kategooriasse Ryukyuani keeltega.
Jaapani keel on väga kontekstipõhine – kasutatav sõnavara sõltub paljuski sellest, kas vestelda sõprade, pere, eakate, ametnike, naiste või lastega. Kõnelejaid peavad sõnu hoolikalt valima, et mitte vestluskaaslast solvata ja temaga näiteks sobimatult lapsemeelselt või maskuliinselt rääkida.
2. Hiina (mandariini ja kantonees)
Sarnaselt jaapani keelele on ka hiina keele mõistmiseks vajalik teada tuhandeid kirjamärke. Oletatavalt on tarvis ühe mandariinikeelse ajalehe lugemiseks tunda 3000 kirjamärki, samas, kui kõrgharidusega inimene tunneb 8000 tähemärki (tervenisti 50 000 võimalikust).
Keeleõppijad võib segadusse ajada ka hiina keele tonaalsus, mille puhul sõna tähendus võib muutuda sõltuvalt toonist, millega seda öeldakse.
Teadaolevalt kõneleb 1/5 kogu maailma rahvastikust ühte hiina keele dialektidest, mis teeb 1,2 miljardit hiina keele kõnelejat. Keele omandamiseks kulub samuti keskmiselt 2200 tundi.
3. Korea keel
Korea keele kõnelejaid on maailmas 66,3 miljonit ning enamus neist elab Lõuna-Koreas. Keelel on kaks erinevalt numeratsiooni süsteemi ja mitte ühtki otsest seost teiste keelegruppidega. Ka korea keel on sügavalt kontekstipõhine – ka ühte lauset saab panna kandma kolme erinevat sõnumit.
4. Araabia keel
Araabia keele kõnelejaid on maailmas 221 miljonit ning suurim osakaal neist elab Egiptuses. Araabia tähestik on märkimisväärselt lühem kui hiina või jaapani, aga sõnade moodustamine on 28 tähe (3 neist vokaalid) abil on ühtviisi keeruline. Araabia keeles on oleviku ajavormis võimalik isikut (ainsuses ja mitmuses), numbreid ja sugu (naised, mehed) määratleda 13 erineva vormi abil. Muuseas araabia kirjanduse varaseim vorm on luule.
5. Eesti keel
Eesti keelt emakeelena kõnelevaid inimesi on USA välisministeeriumi andmetel 1,2 miljonit, kuid arvestades suurt vene keele kõnelejatele osakaalu Eestis, võib see number tegelikkuses olla teine. Eesti keele omandamiseks kulub 1100 tundi.
Miks meie emakeel ikkagi nii keeruline näib? Ennekõike sellepärast, et eesti keeles on nimisõnadel 14 käänet. Inglise keelt kõnelevale inimesele on kahtlemata keeruline orienteeruda keelekeskkonnas, kus harjumuspäraste eessõnade asemel on sõnadel hoopis 14 erinevat võimalikku vormi.
Keeruline on eristada ka kolme võimalikku häälikupikkust (lühike, pikk ja ülipikk täishäälik) ning sõna tähenduse muutumist, vastavalt sellele, kuidas see hääldatud on (nt lina ja linna). Samuti on meie emakeel inglise keelt kõnelevale inimesele vägagi erandite rohke.
Eesti keelele järgnesid soome, ungari, mongoolia, vietnami ja tai keel.
