TEST: Kuidas töötab eestlaste loodud äpp Ticcet, mis pakub reisijuhi teenust
«Võõras linn, vaba aega kuus tundi, reisiplaani pole.» Kas kõlab tuttavalt? Tallinna osas on sellele probleemile lahendus leitud. Tarvitseb vaid laadida alla Ticcet’i äpp ja voilà: sinu ette tuuakse valik kohalikke kultuuri- ja meelelahutusasutusi – nii loomaaed, teaduskeskus kui muuseumid.
Otsustasin proovida, kuidas äpp tegelikult töötab. Pühapäeva hommik, kell on 10:00. Laen alla äpi ning vaatan, millised kõige atraktiivsemad turismiatraktsioonid on. Esimesena hakkab silma aadressil Kullasepa 7 paiknev interaktiivne rännak keskaega, mille nimeks on «Tallinna Legendid». Hea on see, et äpp juhatab sihtkohta ka kõige kehvema orienteerumistajuga inimese, näidates nii teekonda kaardil kui distantsi vähenemist reaalajas. Pileti saab samuti otse äpist osta, mis võimaldab vältida populaarsete näitustega kaasnevaid tüütuid järjekordi. Kuidas siis äpis leiduv keskaja rännaku kogemus on?
Esimene meeldejäävam atraktsioon on astumine vara-keskaegse interjööriga ruumi, kus külastajad viiakse kurssi Oleviste kiriku needusega. Ruum hakkab rappuma, värisema ja pöörlema ning selle vältel tutvustatakse neetud ehitustööd. Muide, kas teadsite et Oleviste kirikut ehitati sada aastat ning töid kureeris tervelt kaheksa erinevat projektijuhti? Muuseas, projektijuhid ei vahetunud mingisugustel administratiivsetel põhjustel, vaid seetõttu et nad said ehitusega seonduvalt surma. Tollal kutsuti projektijuhte ehitusmeistriteks, kellest esimene kukkus tellingutelt surnuks. Töö suutis lõpetada viimane ehitusmeister Olev. Lõpetades edukat projekti läks ta asetama torni tippu pärga, kiikas alla, kaotas tasakaalu ja kukkus samuti surnuks. Nõnda palju siis kirikust.
Külastuskogemus jättis tervikuna pigem positiivse mulje. Sihtgrupina kõnetab see ilmselt paremini neid, kes on pärit väljaspool Eestit. Kuid kindlasti oleks «Tallinna Legendid» suurepärane kogemus eel- või algkooliealistele, populariseerimaks ajaloo õppimist. Arvestades, et ajalugu hakakse õpetama 5. klassist, siis 11-aastase koolijütsina oleksin näituselt välja astudes arvatavasti aplodeerinud või siis vähemalt rääkinud sellest kõigile sõpradele. Niiet pered ja õpetajad, jätke meelde aadress Kullasepa 7 ja tooge väänikud kohale. Muuhulgas saavad külastajad interaktiivsel ja meeldejääval moel teada seda, kust pärineb legend, et martsipan just Tallinnast pärineb.
Kartulid konverteeriti viinaks
Kui esimene kogemus oli suurepärane lahendus pigem Z-generatsioonile, siis järgmiseks lasin end Ticcet’il Toompeale Luscher & Matiesen’i veinivabrikusse juhatada. Teekonna pikkus lühike, kokku 650 meetrit ehk natuke alla 10 minuti. Astusime koos kaaslasega kunagise veinivabriku uksest sisse ning meid tervitas Peke Eloranta, majandustaustaga soomlasest estofiil, kes 15 aastat tagasi Leiburi finantsjuhina töötas. Nüüd on tema see, kes Eesti veinivabriku lugu elus hoiab. Muuseas, ta räägib väga head eesti keelt ning paremat giidi oleks raske tahta. Alustuseks valatakse meile mõlemale klaasitäis sooja hõõgveini ja Eesti joogikultuuri tutvustus võib alata.
Üsna uudisväärtuslikuks võib pidada fakti, et 19. sajandiks toodeti Eestis viina mitte ainult teraviljast vaid ka kartulist ning 1860. aastaks kasvatati mõisates kartuleid just viina tootmiseks. Toona oli see kartulikasvatuse ainus väljund, alkohoolse joogi destilleerimine oli lihtsalt oluliselt parema kasumimarginaaliga kui turul tooreid tuhliseid parseldada.
Eesti-Šveitsi veinivabriku lugu sai alguse samuti kangemast kesvamärjukesest ja kusjuures üldsegi mitte Eestis. 1910. aastal avasid šveitslane Arnold Lüscher ja eestlane Paul Matiesen Moskvas viinavabriku. Selle eest, et peenem alkoholikultuur Eestisse jõudis, tuleks proosalistel põhjustel bolševikke tänada. Sest natsionaliseerimise tagajärjel pidid Lüscher ja Matiesen tootmise mujale kolima. Uueks asukohaks valiti Tallinn. Äritegevust alustati taas 1921. aastal ja 1927. aastal avati Toompeal oma alkoholitehas.
Šveitsi-Eesti äriline koostöö lõi õitsema. Tagantjärgi võib kõlada uskumatuna, kuid Lüscher ja Matiesen lõid tiheda koostöö ettevõttega Johnny Walker ning 1930. aastateks olid lettidel nii Johnny Walker Red Label, Black Label kui Blue Label. Samamoodi villiti Toompeal pudelitesse Martini Rossi vermutisarja ja Edmund Dupuy konjakit. Tõsi, viimase ametlikuks nimeks Eestis sai Matiesen Cangoc, kuna juba toona tohtis kutsuda konjakiks vaid toodet, mis algusest lõpuni Cognac’i piirkonnas valmistatud
Uued linnad lisanduvad
Ülaltoodud ajarännakule nii keskaega kui Eesti I Vabariiki võimaldab suunata üks äpp 21. sajandil. Tallinna jaoks on nad valinud välja võrdlemisi kitsa paleti külastuskohti, kuid rõhk tundub olevat pigem kvaliteedil kui kvantiteedil. Lõpetuseks, Ticcet’i äpi loojad lubavad uute linnade lisandumist juba lähiajal. Peagi võib end lubada eestlaste eelprogrammeeritud tuuridele ka Riias ja Helsingis. Neid, keda huvitab Ticcet’i käekäik, siis neljapäeviti on ETV eetris «Ajujaht» kohe pärast saadet «Kahekõne». Ticcet'i meeskond on seal jõudnud kolmekümne parema hulka.
