Neli fakti Eesti Rahva Muuseumi sünniaegadest, millest ajalooõpikud ei karju

Iga suurejoonelise algatusega käivad reeglina kaasas nii müüdid kui ka huvitavad detailid, millest ajalooõpikud ei karju. Siiski on üksikasjad mõnikord sedavõrd kõnekad, et oleks kahju jätta nad unustustehõlma. Reisijuht tõi välja neli fakti, mida teavad vaid vähesed, kuid mis käivad käsikäes Eesti Rahva Muuseumi sünniga.

Eesti Rahva Muuseumi sünni ajendiks oli Jakob Hurda surm

Eesti Rahva Muuseumi asutamise otseseks ajendiks oli Jakob Hurda surm 1906. aasta viimasel päeval. Hurda matusepäeval 4. jaanuaril (17. jaan. ukj) kogunes Vanemuise väikesesse saali eesti vaimueliit. Koosolekut juhtis Jaan Tõnisson, kes oli kokku kutsunud need, keda tal oli õnnestunud matuserongkäigus tabada. Uue muuseumi sünnisõnad lausus Villem Reiman: Dr . Hurt elas Eesti rahva ärkamise ajal, sääl kogus tema jõudu ja temal oli jõudu; kuigi meil praegu kedagi üksikut inimest ei ole, kellel seesama jõud oleks kui Hurdal, siiski võib kahtlemata hulk väikeseid jõudusid palju kasulikku tööd ära teha. Hurt on külvi tööd teinud, nüüd võib juba Hurda külvist lõikust saada. Hurda suur vanavara kogu ei tohiks mitte mõne üksiku ehk mõne asutuse kätte minna, kel veel teisi ülesandeid on, siin on iseäralist organisatsiooni tarvis. Hurda töödele tuleks kogumise ja asumise paik Hurda muuseumi kujul ellu kutsuda.
Vanavara selles kontekstis tähendas Hurda kogutud rahvaluulet, mitte aga etnograafilisi esemeid.

Esimesed vanavara korjajad olid mehed, sest neidudel polnud sünnis sellist tööd teha

Esimestena läksid Eesti Rahva Muuseumile vanavara korjama Nikolai Triik ja Eduard Pedak. Kitzberg andis esimestele korjajatele kaasa allkirjaga tunnistused ja 100 rubla raha. Siis sõitsid ERMi esimesed vanavarakorjajad 22. juunil 1909 aurulaevaga „Hansa“ mööda Emajõge alla. Järgmine aasta koguti vanavara juba neljas kihelkonnas. Aastal 1911 algas tõsine ja süstemaatiline kogumine. Korjajateks olid tavaliselt üliõpilased ja noored kunstnikud. Põhiliselt oli tegu noormeestega, sest noortel neidudel ei olnud sünnis mööda maad ringi käia ja vanavara küsida. Muuseumi ajaloos on sellest ajast küll mõned tublid vanavara korjanud tütarlapsed. Helmi Reiman kogus vanavara Kolga-Jaani kihelkonnas ja Marie Heiberg Äksis ja Laiusel. Marta Veiler Lääne-Nigulas ja Bertha Veske Rõuges.

ERM otsis kodu pikka aega, kuid päris oma pesa saab muuseum alles käesoleval aastal

Muuseumi algusaastatest peale oli oluline ruumiküsimus, sest tuli leida peavari nii kogutavale vanavarale kui ka päranduseks saadud Hurda kogudele. Esimesed muuseumisse kogutud esemed leidsid koha nii Oskar Kallase kodus, Kristjan Raua ateljees kui Karl Eduard Söödi raamatupoe laos. Lõpuks saadi ruumid Vanemuise teatrimaja kolmandal korrusel. Ruumi oli vähe näituste korraldamiseks, tegemist oli hoidlaga. 1911. aastast hakati neid ka rahvale vaatamiseks avama. Kõnekoosolekute ajal korraldati ka erinäitusi teatri ruumides.

Kanarbikust kujunes muuseumilill lihtsatel ja praktilistel põhjustel

Kanarbikust on kerge köita kimbukesi ja ta on oma parimas õitsemiseas just siis, kui toimusid sügisesed põllutöönäitused. Samuti oli teda lihtne korjata. Kanarbikku käisid korjamas põhiliselt noored gümnaasimineiud, kes selle kimbukesteks köitsid. 1912. aasta augustis müüs kanarbikukimbukesi ligi 80 neidu ja noormeest neli päeva Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel ja õhtul Vanemuises. Kokku saadi 1300 rubla. Tänu edukale kanarbikumüügile võis 1912. aastal kulutada kogumistegevusele juba 2000 rubla ja saata välja 25 korjajat.