Kuhu peab Eestis minema, et veeta puhkus inimasustusest võimalikult kaugel?

Viimase rahvaloenduse andmete põhjal Eesti territooriumi rahvastikutihedust aluseks võttes leiab inimasustuseta paiku nii mandrilt kui ka saartelt.

Suvepuhkuste aeg läheneb ning kes meist poleks unistanud mõnusast ja rahulikust puhkusest inimasustusest võimalikult kaugel?

Eesti territooriumil on inimasustusest viie kilomeetri kaugusele jäävaid asustamata paiku nii mandril kui ka saartel, kirjutab statistikaameti Statistikablogi. Kui lisada leitud punktidele 2014. aasta Ilmateenistuse andmete põhjal suvine keskmine temperatuur, sademete hulk, päikseliste tundide arv päevas ning tundub, et päevitamiseks ja raamatulugemiseks idülliline ja meelirahustav paik ongi leitud, siis kaardile vaadates selgub, et enamik sellised punkte asub loodus- või maastikukaitsealal.

Seega peaks sinna puhkusele minnes arvestama, et enamikul juhtudel on tegemist soiste aladega, kus kaunite loodusvaadete imetlemisel pakuvad seltsi sääsed ja muud pinisejad ning maastik on sobiv pigem aktiivseks puhkuseks - matkamiseks.

Kus sellised paigad siis asuvad? Kui mõnes maakonnas paiknevad inimesed üsna hajali ja maakonna territooriumil inimasustusest vähemalt viie kilomeetri kaugusele jäävat asustamata paika ei leidu, siis Harju, Hiiu, Ida-Viru, Lääne, Lääne-Viru ja Tartu maakonnas on selliseid paiku mitu. Inimasustusest kõige kaugemal asuvad Uhtju saared Lääne-Virumaal, kuhu tavakodanik pääsebki alles juuli teisest poolest.

Võrreldes teiste „üksikute paikadega" on Uhtju saarte suvine ilmastik ka kõige päikselisem ja kuivem (keskmine temperatuur 17-18 kraadi, 10-11 tundi päikesepaistet päevas ja vähe sademeid). Suvine keskmine temperatuur on üle 17 kraadi ka Hiiumaa laidudel, Allirahu laiul Saaremaal ning Soomaal Pärnumaal, kuid viimases paigas on suurem võimalus jääda vihma kätte.

Enne laidude kaitseala külastamist tasub uurida ka kaitseala kaitse-eeskirja ja küsida kaitseala valitseja nõusolekut.

Inimasustusest kõige kaugemale jäävate paikade leidmiseks on 2011. aasta rahva ja eluruumide loendusel loendatud elukoha punktide ümber moodustatud piirkonnad (Thiesseni polügonid), mille hulgast on välja valitud kõige suurema pindalaga piirkonnad ja uuritud nende piirkondade ristumiskohti.

Suurema pindalaga piirkonnad viitavad hõredamale asustusele (eluhoone kohta on rohkem looduslikku pinda) ja seetõttu on selliste piirkondade ristumiskohti nimetatud inimasustusest kõige kaugemale jäävateks paikadeks.