2009. aasta maikuu varahommikul väljume kahe sõbraga pärast võidukat viisajärjekorra äraseismist Bakuu lennujaamast. Esimene kohatud inimene – taksojuht Faik – unustab igasuguse aseri külalislahkuse, kui näeb meie käes Lonely Planeti reisijuhti „Georgia. Armenia. Azerbaijan”, millega järjekorras meelt lahutasime. Ta rebib raamatu enda kätte, et näha, kellele kuulub Mägi-Karabahh selle teose arvates. Nähes, et Lonely Planet peab seda pigem Armeenia territooriumiks, nõuab ta ärritunult, kes on raamatu autor. „Who the hell is Lonely Planet?” ei ole tema imestusel piire.

Sellest hetkest tean, et tahan Mägi-Karabahhi näha. Ehkki mõtetes olen kogu aeg teel olnud, asun päriselt teele 2. aprilli varahommikul.

Ma ei oota midagi, kindlasti mitte sõda. Mõned tunnid enne minu saabumist sõtta sattunud riigi pealinnas Stepanakerdis ei viita miski sellele, et kusagil käib äge lahing. Ent kontrast Stepanakerdii inimeste ja riigipiiril toimuvat vahendava teleuudiste pildi vahel ei saaks olla suurem.

„See pole meil esimene kord, juba teame, kuidas käituda,” selgitab üks vanem naine hiljem.

Hiljuti keelas üks Briti lõbustuspark Ameerika mägedel kiljumise ja karjumise, sest see häirivat teisi inimesi. Neli päeva Mägi-Karabahhis on nagu sõit neil Ameerika mägedel.

Tulevad uudised aserite hukkunutest. Armeenia armee kaotab üha rohkem mehi. Aserid lubavad relvarahu, aga tulevahetus jätkub. Kõik võetakse vastu ühtviisi vaikides. Nad juba teavad, mis juhtub, kui kõik oma tunded kuuldavale toovad. See ei ole kellelegi toeks.

Pühapäeva hommikul kirikus nutavad siiski peaaegu kõik naised ja meestel on raske pisaraid tagasi hoida. Esmaspäeval, sõja kolmandal päeval, on avatud kõik poed ja kohvikud. Lapsed lähevad kooli, aga naeratused on juba silmanähtavalt pingutatud.

Mägi-Karabahh võib olla väike, aga tema mäed mitte. Piir, mis kilomeetrites võib olla lähedal, on tegelikult Stepanakerdist tundide kaugusel.

Pealinnas ei tunne keegi hirmu enda pärast, nutetakse nende pärast, kes on piiril. Kuni teisipäeva hommikuni.

Iga vestlus jõuab esimestel minutitel sama teemani: öösel tulevad lennukid. Sõjas olevas riigis on kuulujutud kerged tekkima ja levima, aga kui avan BBC uudiste lehe, kinnitab nendegi reporter, kes on küll alles poolel teel Jerevanist Mägi-Karabahhi, et Aserbaidžaan on ähvardanud õhurünnakuga Stepanakerdile.

Kui mul on valida öö pommivarjendis või 104 kilomeetri kaugusel idüllilises Armeenia väikelinnas Gorises hotellis, ei vaja ma üle sekundi murdosa mõtlemisaega.

Kõigepealt aga lähen jalutuskäigule mööda Stepanakerdi tänavaid, saamata lahti mõttest, et see võib olla viimane kord, kui seda linna näen.

Olin 2010. aasta suvel Süürias. Kui tahes palju ma ka ei reisiks, Süüria jääb mitmes mõttes alati parimaks. Mul oli liiga vähe aega, aga ma isegi ei kurvastanud, et ei jõua kõike vaadata ega kõigi inimestega teed juua, juttu ajada, naerda. Olin kindel, et varsti sõidan juba pikemaks tagasi. Kuid ma ei jõudnudki. Neid kohti, mida näha tahtsin, ei ole enam. Neid inimesi ei saa enam kunagi tagasi.

Paar tundi hiljem lähen tagasi külalistemajja, olles valmis asju pakkima. Perenaine Karina jookseb mulle uksele vastu ja teatab õnnest särades: „Relvarahu!”

Rohkem polegi vaja öelda.

Alles siis näen diivanilaual suurt kuhja tablette, salve, küpsiseid, pähkleid, puuvilju.

„Ma tõesti arvasin, et nüüd tuleb variendisse minna. Ja mul on külaline Eestist! Kuidas me seal oleksime olnud...”

Talle pole pähegi tulnud võimalus, et kui mitte muu, siis hirm võimaliku õhurünnaku ees on küll miski, mis võiks panna mind oma reisiplaane muutma, tänavanurgalt esimest taksot võtma ja minema kihutama.

PS. Talismanina oli mul kaasas seesama Lonely Planet, mis Aserbaidžaaniski. See ei tekitanud kelleski vähimatki huvi. Pole ka ime, ma ei kohanud ühtegi inimest, kellel oleks tulnud pähe, et on mitu võimalust, kellele Mägi-Karabahh võib kuuluda. Mägi-Karabahh kuulub iseendale.



Relvastatud konflikt aserite ja armeenlaste vahel puhkes Mägi-Karabahhi staatuse pärast juba 1980. aastate lõpus. Hoolimata Armeenia ja Aserbaidžaani vahelisest relvarahus toimusid kõikidel nendel aastatel kokkupõrked, millest välispoliitika eksperdid räägivad kui “madala intensiivsusega sõjast”.90aastane Olja jaoks pole see internsiivsus olnud kuigi madal – tema perekonnast, naabritest, sõpradest, tuttavatest on hukkunud kokku üle 20 inimese. Ja see number järjest kasvab.