2009. aasta maikuu varahommikul väljume kahe sõbraga pärast võidukat viisajärjekorra äraseismist Bakuu lennujaamast. Esimene kohatud inimene – taksojuht Faik – unustab igasuguse aseri külalislahkuse, kui näeb meie käes Lonely Planeti reisijuhti „Georgia. Armenia. Azerbaijan”, millega järjekorras meelt lahutasime. Ta rebib raamatu enda kätte, et näha, kellele kuulub Mägi-Karabahh selle teose arvates. Nähes, et Lonely Planet peab seda pigem Armeenia territooriumiks, nõuab ta ärritunult, kes on raamatu autor. „Who the hell is Lonely Planet?” ei ole tema imestusel piire.

Sellest hetkest tean, et tahan Mägi-Karabahhi näha. Ehkki mõtetes olen kogu aeg teel olnud, asun päriselt teele 2. aprilli varahommikul.

Ma ei oota midagi, kindlasti mitte sõda. Mõned tunnid enne minu saabumist sõtta sattunud riigi pealinnas Stepanakerdis ei viita miski sellele, et kusagil käib äge lahing. Ent kontrast Stepanakerdii inimeste ja riigipiiril toimuvat vahendava teleuudiste pildi vahel ei saaks olla suurem.

„See pole meil esimene kord, juba teame, kuidas käituda,” selgitab üks vanem naine hiljem.

Hiljuti keelas üks Briti lõbustuspark Ameerika mägedel kiljumise ja karjumise, sest see häirivat teisi inimesi. Neli päeva Mägi-Karabahhis on nagu sõit neil Ameerika mägedel.

Tulevad uudised aserite hukkunutest. Armeenia armee kaotab üha rohkem mehi. Aserid lubavad relvarahu, aga tulevahetus jätkub. Kõik võetakse vastu ühtviisi vaikides. Nad juba teavad, mis juhtub, kui kõik oma tunded kuuldavale toovad. See ei ole kellelegi toeks.

Pühapäeva hommikul kirikus nutavad siiski peaaegu kõik naised ja meestel on raske pisaraid tagasi hoida. Esmaspäeval, sõja kolmandal päeval, on avatud kõik poed ja kohvikud. Lapsed lähevad kooli, aga naeratused on juba silmanähtavalt pingutatud.

Mägi-Karabahh võib olla väike, aga tema mäed mitte. Piir, mis kilomeetrites võib olla lähedal, on tegelikult Stepanakerdist tundide kaugusel.

Pealinnas ei tunne keegi hirmu enda pärast, nutetakse nende pärast, kes on piiril. Kuni teisipäeva hommikuni.

Iga vestlus jõuab esimestel minutitel sama teemani: öösel tulevad lennukid. Sõjas olevas riigis on kuulujutud kerged tekkima ja levima, aga kui avan BBC uudiste lehe, kinnitab nendegi reporter, kes on küll alles poolel teel Jerevanist Mägi-Karabahhi, et Aserbaidžaan on ähvardanud õhurünnakuga Stepanakerdile.

Kui mul on valida öö pommivarjendis või 104 kilomeetri kaugusel idüllilises Armeenia väikelinnas Gorises hotellis, ei vaja ma üle sekundi murdosa mõtlemisaega.

Kõigepealt aga lähen jalutuskäigule mööda Stepanakerdi tänavaid, saamata lahti mõttest, et see võib olla viimane kord, kui seda linna näen.

Olin 2010. aasta suvel Süürias. Kui tahes palju ma ka ei reisiks, Süüria jääb mitmes mõttes alati parimaks. Mul oli liiga vähe aega, aga ma isegi ei kurvastanud, et ei jõua kõike vaadata ega kõigi inimestega teed juua, juttu ajada, naerda. Olin kindel, et varsti sõidan juba pikemaks tagasi. Kuid ma ei jõudnudki. Neid kohti, mida näha tahtsin, ei ole enam. Neid inimesi ei saa enam kunagi tagasi.

Paar tundi hiljem lähen tagasi külalistemajja, olles valmis asju pakkima. Perenaine Karina jookseb mulle uksele vastu ja teatab õnnest särades: „Relvarahu!”

Rohkem polegi vaja öelda.

Alles siis näen diivanilaual suurt kuhja tablette, salve, küpsiseid, pähkleid, puuvilju.

„Ma tõesti arvasin, et nüüd tuleb variendisse minna. Ja mul on külaline Eestist! Kuidas me seal oleksime olnud...”

Talle pole pähegi tulnud võimalus, et kui mitte muu, siis hirm võimaliku õhurünnaku ees on küll miski, mis võiks panna mind oma reisiplaane muutma, tänavanurgalt esimest taksot võtma ja minema kihutama.

PS. Talismanina oli mul kaasas seesama Lonely Planet, mis Aserbaidžaaniski. See ei tekitanud kelleski vähimatki huvi. Pole ka ime, ma ei kohanud ühtegi inimest, kellel oleks tulnud pähe, et on mitu võimalust, kellele Mägi-Karabahh võib kuuluda. Mägi-Karabahh kuulub iseendale.

Mis on Mägi-Karabahhile  nime andnud, on ilmne.  See on ka ainus selge asi. De facto on tegu Aserbaidžaani keskvalitsusest sõltumatu Mägi-Karabahhi Vabariigiga, mis lisaks endise autonoomse oblasti aladele hõlmab ka ümberkaudseid piirkondi. Mägi-Karabahhi Vabariiki pole ametlikult tunnustanud ükski riik, isegi mitte Armeenia.
2. aprilli pealelõuna on Stepanakerdis  rahulik, miski ei anna märku, et piiril käib sõda.Mägi-Karabahhis ei nimeta keegi ei nimeta toimuvat kordagi lihtsalt kokkupõrkeks, konfliktiks või ägenenud konfliktiks, ainus sõna, mida inimesed kasutavad, on sõda.
Stepanakerdi kohal hõljub neil aprillipäevadel magusalt uinutav kevadõite lõhn, mis seguneb värske lavaši ja kusagil kogu aeg grillil oleva liha omaga.
Kui kirjutan sõja teise päeva hommikul Eestisse inimestele, kes on palunud mul endast ja plaanidest iga mõne tunni tagant märku anda, et hakkan turule minema, tuleb vastuseks hoiatus, et turud on kriisikolletes kõige ohtlikumad kohad üldse. Kellelegi kindlasti, need kaks sõja lõppu ei näinudki. Mis teha, kui inimesed õhtu otsa teleka ees uudiseid vaadates istuvad, on kogu aeg ju ka midagi näksida vaja.
On hetki, mil naeratamise nimel peab pingutama ja kõigil selleks jõudu ei jätku. Hetk varem lahkus turult suur koorem müüjate annetatud puuvilju, leiba, juurvilju, et sõduritel piisavalt süüa oleks. Oma mõtetes on kogu Mägi-Karabahh piiril.
Armeenlased on vanim ristiusu vastu võtnud rahvas ja ehkki konflikti põhjuseks ei ole religioon, lisab kõigele veel teravust juurde see, et teisel pool rindejoont on moslemid. Kirikud olid nendel neljal päeval avatud 24 tundi ööpäevas ja mitte kunagi tühjad. Aga jumal ei aita...
Lilli - ja ka küünlaid - kulub nendel päevadel Mägi-Karabahhis palju: neid viiakse kõigi aastate jooksul hukkunud sõdurite haudadele, kirikutesse, mälestusmärkide juurde.


Relvastatud konflikt aserite ja armeenlaste vahel puhkes Mägi-Karabahhi staatuse pärast juba 1980. aastate lõpus. Hoolimata Armeenia ja Aserbaidžaani vahelisest relvarahus toimusid kõikidel nendel aastatel kokkupõrked, millest välispoliitika eksperdid räägivad kui “madala intensiivsusega sõjast”.90aastane Olja jaoks pole see internsiivsus olnud kuigi madal – tema perekonnast, naabritest, sõpradest, tuttavatest on hukkunud kokku üle 20 inimese. Ja see number järjest kasvab.

2008. aastal  ütles Aserbaidžaani president Ilham Alijev oma ametissenimetamise tseremoonial, et Mägi-Karabahhil ei tasu loota iseseisvusele ei täna, kümne ega ka 50 aasta pärast. Nad loodavad siiski.


Valmistuvad rahulikuks suveks - kui mehed rindelt tagasi jõuavad, on muru niidetud ja võib kohe hakata jalkat mängima.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid