Kirjutan iganädalaselt enda ja kallima seiklustest Austraalias. Praegu on pooleli suur idaranniku reis. Taas oleme kogu oma siinse varanatukese autosse pakkinud ning teele asunud. Tõeliste rändurite kombel ööbime telgis, kasutades siinseid hästivarustatud karavanparke. Lõpp-punktiks on Sydney, kuid vahepeale jääb palju seikluseid!

Olles Kuldranniku lõbustuspargi adrenaliinirohkeimad atraktsioonid järgi proovinud, oli aeg veepargi käes. Meie ees kõrgusid hiiglama suured torud, taustaks olid kilked ja naer. Asusime esimesse järjekorda ja asusime aga lustima. Kogu külastuse juures oli järjekordades veedetud aeg suhteliselt lühike. Tegemist oli ikkagi üsna hooajavälise ajaga. Austraalia suvel võib siin oma kordi oodates suisa tunde veeta.

Atraktsioone oli, nagu ikka, erinevaid. Kõige hullemates saime päris suure kiiruse otselaskumisel kätte. Kõigepealt tuli muidugi trepist mitmekümne meetri kõrgusele ronida. Seal oli pea kõikides atraktsioonides nn „tube“, mille peal sai kahekesi alla lasta. Et ikka julgem oleks. Kõige hullemas atraktsioonis tuli siseneda kapslisse, kus naishääl luges numbreid kolmeni. Seejärel kukkus kapslil põhi alt ja inimene kukkus tohutu adrenaliinilaksu saatel otse alla vette.

Pargist tulles oli kõht tohutult tühi. Valisime suvaliselt kesklinnas ühe Korea koha. Tundus autentne, sest Korea vms Aasia päritolu isikud sõid ka seal, isegi kummardasid restorani sisenedes. Meile toodi tasuta eelrooga isegi, mis oli suur üllatus. Nautisime siis oma kalakooki ja mis iganes snäkke veel. Ma sain seal restoranis igatahes elu parimat Teriyaki kana! Oh, milline suurepärane roog! Võtan nüüd eesmärgiks kunagi analoogset rooga kodus järgi teha. Ei saa ju alati Kuldrannikule sõita, kui kanaisu tuleb. Kaspar võttis vürtsika kana. Loo moraal – ära mine Aasia autentsesse söögikohta ja küsi puusalt vürtsikat toitu. Ma natuke kihistasin naerda, kui Kaspar köhides, leemendades ja punetades sõi. Ta veel paar tundi hiljem olevat vürtsikat maitset tundnud. Vaeseke! Igatahes nentisime, et Aasiasse võiks kolida juba pelgalt toidu pärast. Malaisias tüdinesime lõpuks nendest roogadest hommikust õhtuni süües ära, aga seda vaid paariks nädalaks. Tahaks ikka veel ja uuesti head Aasia sööki!

Õhtul karavanpargis hakkas paduvihma kallama koos äiksega. No eks see pidi millalgi tulema. K-Marti 65-taalane kiletelk õigustas end taas- ei lase läbi õhku, aga ka vett mitte.

Ikkagi oli nukker vihmaga telkida. Dušist ei tulnud miskipärast ka sooja vett, kuigi mina külmavaresena just lootsin end seal soojendada. Vot siis oli küll koduigatsus platsis. Kodus nii ei oleks, sosistas koduigatsuskuradike mulle kõrva. Kodus on soe ja stabiilne, turvaline ja mõnus. Seal küll selliseid ootamatusi ei ole ja katus on sul alati peakohal. Vot selline see koduigatsus, sindrinahk, ongi. Haarab kõige ootamatul hetkel sul kratist. Kunagi reisiblogisid lugedes imestasin, kui keegi kirjutas, et oli nt töökohal stressirohkes olukorras nutma puhkenud. Enam, muide, ei imesta. Väljamaal pikaajaliselt tegutsedes ongi emotsioonid vahel nii kõrgendatud. Nendega tuleb õppida toime tulema. See teebki tugevamaks. Selles seisnebki suuresti seiklemise võlu.

Vihma jagus nii ööks kui hommikuks. Õnneks oli karavanpargi köök varustatud katusega. Pärast hommikusööki asusime Surfers Paradise kuulsa ranna poole teele. Seisime siis haledalt paar minutit vihmas, ikka surfiparadiisi võlude nautimiseks. Nentisin siis, et väga tore ja kordumatu kogemus küll, aga nüüd tahaks küll vihmakindlasse autosse.
Ei noh, ilus rand oli. Klaasist kõrghooned, valge liivariba ja tohutud lained. Lihtsalt vihm ei andnud just lisaväärtust. Tegelikult oli ükskõik, veepargis saime niikuinii palju päikest, nagu ka varem laevareisidel. Hoidkem tuju kõrgel viperdustest hoolimata!