1. päev. Sõit võib alata!
Päev algab asjade pakkimisega. Külastan parimat sõbrannat Sandrat. Krõbesaiad söödud, salajutud aetud, pakib Sandra mulle kaasa ka supi ja asun bussijaama liikuma. Enne bussile minekut teen veel kõne paarile väga tähtsale sõbrannale. Ah, et kuhu ma lähen? Kui Palestiinast õnnestus mul tagasi jõuda ja unistuste koht Iraak on hetkel liiga kaugel, olen võtnud suuna Ukrainasse. Ilusad naised, odav alkohol - aga peamine huvi on siiski sõjapiirkond. Lootus on külastada Krimmi poolsaart. Kell näitab täpselt 22:30, asukoht Tallinna bussijaam ja sõit võib alata. Tallinn-Vilnius. Nii umbes kaheksa tundi ja peaks kohal olema. Ja nii see seiklus algab.

2. päev. “Luksuslik” Vilnius ja Meistrite Liiga mäng Ukraina moodi

Hommik, kell on 06:42 ja asukohaks Vilniuse bussijaam. Pool tundi tagasi oli veel väga võimas vihm ja äike. Kartsin, et reis saab halva alguse, aga jaama jõudes oli kõik okei. Võtan suuna juba varasemast tuttava McDonaldsi poole, sest lend väljub alles 18.30. Ostan kohvi ja asun laua taga unistama. Järsku koputab keegi õlale ja kohmetun. Kõigest teenindaja! Tuletas meelde, et see koht ei ole magamiseks!

14.30 jõuan lennujaama. Esimese asjana broneerin endale invatualeti. Et ikka hambad pestud ja väike hooldus ka tehtud oleks. Seljakotiränduri jaoks on invatualett justkui luksuslik vannituba. Mõnus. Ongi pardale minek. Enne, kui peale saan, pean loovutama mõned Vana Tallinnad, mida liiast kaasa sai. Õnneks sain aknaaluse istme ja on vähemalt, mida vaadata. Olles 20 minutit õhus olnud, tuleb teade, et turbulentsi tõttu kahjuks toitu ei serveerita. Küll aga jagatakse tasuta kohvi ja pähkleid. Pähklid on perfektsed mu suveniirjoogi kõrvale. Mida oodata, ma ei tea. Kui kellegi käest midagi eelnevalt uurida tahtsin, tegid kõik reisi maha ja pidasid mind rumalaks.

Olengi kohal…
Süda teeb natuke kiiremaid liigutusi ja sisse tuleb esimene imelik tunne. Kuhu lähen või kus ööbin - veel ei tea. Lennujaamast välja jalutades tekib tunne nagu oleksin sattunud Türki. Täiesti teistsugune kliima võrreldes sügisese Eestiga: väljas on 29 soojakraadi.


Ka raha soovitan vahetada Ukrainas, mitte Eestis, sest siin sind ei röövita.
Lennujaama ees peatus troll, mis viis viis üsnagi Maidani väljaku lähedale. Pileti hind vaid 12 euro senti! Lõpuks leian hosteli, öö hind oli 3,8 eurot. Hostel on üsna korralik ja personal meeldiv. Pool tundi hiljem olen juba saanud tuttavaks kohalikega, kes kutsuvad mu jalkat vaatama. Saades teada, et on meistrite liiga kohtumine kohaliku Dünamo ja Portugali FC Porto vahel, ei lase ma kaua kaubelda. Tunnen ennast nagu Green Steet Holiganis.
Liigume oma satsiga metroo suunas ja siis staadionile. Esimene asi, mis mul teha paluti, oli soetada midagi kohaliku klubi embleemiga. Probleemide vältimiseks.

Hetk hiljem leiab aset esimene kaklus. Tappa saab kohalik mees, kes fännide pahameeleks julges müüa Porto fännisalle. Politsei on ennast samuti näitamas. Kõik nurgad on täis patrulle, lisaks neid toetamas veel eriüksus. Külastada Meistrite Liiga mängu on olnud üks mu unistus ja see sai kuidagi ootamatult teoks. Pilet mängule oli vaid seitse eurot. Eesti amatööride liiga peaks oma piletihindu häbenema.
Olen nagu väike laps, naeran ja tunnen ennast koduselt. Et massi paremini sulanduda ( 75 000 inimest) laulan fännidega kaasa. Laulan küll nii neile kui ka endale arusaamatus keeles aga see polegi ju tähtis! Tähtis on feeling! Õhtu lõpeb hosteli eest baaris. Kõik šotid 99 senti.

Just nii nagu lõppes eelmise päeva kirjeldus, see päev lõppeski. Leian uue hosteli. Hind uues kohas 3,1 eurot ja asukoht Maidanile, ukrainlaste Iseseisvuse väljakule, lähemal.
Ilmad on müstilised. Kodune vihm ja külm on asendunud kraadidega üle 30.
Tagged.com on portaal, kus kunagi alustasin pokkeri mängimist. Ühtlasi on see ka natuke selline Facebooki-laadne värk. Kirjutan seal ühele kohalikule tüdrukule Jelenale, et ta välja kutsuda. Kaks tundi hiljem ongi juba kokku lepitud, et järgmisel päeval kell kümme Maidanil. Juhhei!
Hinnad on madalad: suits 90 senti ja liiter viina 2.90.
Hommik!!! Jelena viib mind enda lemmikkohvikusse kohvile ja koogile. Tegelikult mulle väga magusad koogid ei meeldi, aga ta on nii ilus, et söön neid kaks.


Hiljem jalutame lihtsalt ja ta näitab mulle linna, räägib ajaloost. Õhtupoole viib Jelena mind ühte parki minu hosteli lähedal. Just lihtsalt parki, kus istuvad noored ja vanad läbisegi ja lihtsalt kudrutavad, tänavamuusikud mängivad. Park on suur ja rahvast palju. Tegemist on kohvipargiga. Kõik nurgad on täis Naksitralli-autosid ja nendega kaasas tõelised spetsialistid kohvi valmistamas. Vapustav, ei päriselt. Mina olen kohvisõltlane ja, kui see peaks mingil põhjusel hommikul ära jääma on sitasti. Isegi Itaalias ma pole nii head kohvi saanud, kui siin. Alkohol on odav ja kättesaadav aga inimesed joovad kohvi. Aga meil Eestis blokitakse ja ajatakse mingit s***a. Hiljem saadab Jelena veel sõnumi , et tegi meile homseks plaani. Väidetavalt ta ise töötab tõlgina.

Pärast hommikusööki suundume linna. Külastame kirikuid ja lõpuks viib mind muuseumi. Õhtul läheme ühte türklaste vesipiibu paari. Piip toodi lauda aga teenindaja ei lahku. Tegin väikese smaili ja ütlesin eestlase kombel tuimalt tänx. Natuke aega hiljem tuli uus töötaja uue piibuga. Kord on siin karm . Kui teenindajale otsa ei vaata ja smaili pole siis mitte ei taheta jotsi vaid arvatakse, et pole piibuga rahul. Iga 10 minuti tagant tuuakse piibule tasuta uus kraam ja jotsi asemel oodatakse kiitust. Hiljem jalutame jõe äärde kuna plaani pole. Tee läheb väga imelikust kohast läbi metsa ja ja peas mõte, et kas saan peksa kuskil nagu juhtus minuga Prahas. Aga lõpuks jõuame mingi maja äärde jõe ääres. Tundub selline tagasihoidlik aga sisspääsemiseks oli vaja Jelena tutvusi. Uks avaneb ja meid tuleb juhendama mustas pintsakus mees. Juhatades meid mööda koridore ja ruume aina edasi. Üks luksuslikum, kui teine. Nagu filmis. Kõik luksuslik ja iga laua kohta on oma teenindaja ja kõhutantsija. Söögiks šašlõkk ja kala mida ma vihkan aga täna olen nõus proovima. Koht kuulub taas türklastele. Õhtu kulgeb ilusalt ja loogiselt. Lõpetame hilistel hommikutundidel. Tagasi ei hoidnud võtsime kõike mida tahtsime sealhulgas ka alkoholi ja arve oli hommikuks kahele kokku vaid 45 eurot.

Ongi Kiievi ilusa eluga kõik. Plaanitud ühe päevane seiklus venis üsna pikaks. Edasi ootab 6h ja 650 km rongisõitu linna nimega Dnipropetrovsk. Rongid on mugavad. Eesti rahariisujad peaks enne teistes riikides natuke ringi vaatama, kui hakkad mingit kallist s***a kokku vedama meile.
Kell on 20:30 ja olengi kohal. Suuruselt Ukraina kolmas linn nii umbes 1,1 miljonit inimesega. Broneeritud on hostel hinnaga 5 eurot mis bookingu andmetel peaks olema kohe nurga taga. AGA EI! Enne seda lubatud nurgatagust on ca 4 km ja veel 100 nurgatagust. Vaatepilt on kole.´´ 200% erinev , kui see mis oli Kiievis. Surnud ja elus loomad kõikjal. Jalge all on foorumites lubatud kole tee ja kõik muu meenutab Venemaad mida olen näinud telekas. Kuna telefoni aku hakkab kohe lõppema ja netti ei õnnestu kuskil saada võtan suuna hostelile mis sai valitud. Teekond sinna on kogu tee ulatuse 100% pime. Tee ääres on suured ja väga suured majad mille ees asetsevatest võpsikutest kostub aeg-ajalt kahtlast heli. Nurkadel vedelevad noortekambad ja tee ei meeldi üldse. Panen rahakoti käisesse ja valmistun selleks , kui peaks tulema jama. Lõpuks leian hosteli ja tunnen suurt kergendust. Hostel on tehtud keldrikorrusele, aga väga hubane ja personal sõbralik. Minuga samas toas on siin ülikoolis õppiv kaunitar ja minuvanune noormees Donetskist. Donetsk on ka minu järgmine peatus. Hiljem teeme koos mõned õlled. Mind peetakse lolliks, et nii üksi siin jändan. Tüdruku elu on nagu ühe noore elu ikka, noormees aga tuli siia sõja pärast ja otsib oma perele kodu ja tööd.