Vahemere rannad, päike ning ilmselt maailma enim jooksvaid meetreid okastraati, I osa
Läbi väidetavalt üle neljakümne korra piirkonnas viibinud Aarne Rannamäe hääle on kõigile eestlastele tuttavad väljendid nagu „Gaza sektor“, „okupeeritud läänekallas“ ja „Golani kõrgendikud“. Ei ole siinkohal Lähis-Ida asjade korufeele mitte midagi lisada, kuid süvenenuna nendesse sõnadesse pikemalt, läheb pilt aina segasemaks ja võimalike lahenduste väljamõtlemine muutub aina võimatumaks. Üks variant on ise kohapeal selgust üritada saada, kuid hoiatan ette - ei ole abi sellestki.
Kogu konflikti võti seisneb tegelikult ühes ainsas küsimuses – kelle maa on see napp paarkümmend tuhat ruutkilomeetrit pinda Vahemere idakaldal, asetsemisega iidsete piirkondade ja tänaste islamikonfliktide piirkonnas? Vähe on fakte, kuid üks neist väidab, et mõlema rahva, juutide ja palestiinlaste eellased, jõudsid piirkonda umbes 1200-1000 aastat enne Kristuse sündi. Juudid olid aktiivsemad ja moodustasid erinevate hõimude vahel koosolemise viisi, millest hiljem on sündinud nö. iisraeli rahvad. On ka selge, et juute on ajaloo jooksul palju kiusatud. Piirkonnast on üle käinud ilmselt kõik jõud, kes sealkandis üldse toimetanud on – egiptlased, makedoonlased, süürlased, moslemid, türklased jne. Kõigil neil on olnud kombeks juudid viisil või teisel oma aladelt minema saata, nende asulad ja rajatised hävitada ning seejärel lubada neid jälle piiratud ulatuses praktiseerida oma eluviisi. See on loonud juudi rahvale kiusatud rahva oreooli ja alates 19.sajandi
teisest poolest kasvasid juutide tahteavaldused hakata looma oma riiki kõikidele maailma juutidele. Oli selge, et ainuvõimalik ala selleks asub piirkonnas, kus juudid juba Jumala endaga kinnisvaralepingu Vana Testamendi näol olid sõlminud.
20.sajandi esimeses pooles asusid juudid üle maailma kujundama suurjõudude meelsust juudiriigi vajalikkusest ja peale brittide peataolekut piirkonna koloniseerimises loodigi 1948.aastal ÜRO heakskiidul tänapäevane Iisraeli riik. Kuigi just seda aastat võiks lugeda ametlikuks konflikti alguseks, esines kokkupõrkeid araablastega (kasutan edasipidi väljendeid araablane ja palestiinlane läbisegi) juba paar aastakümmet varem, kui näiteks nii juutidele kui araablastele pühas Hebroni linnas toimus sisserännanud juudi kogukonna füüsiline hävitamine palestiinlaste poolt. Hebroni linnast kui konflikti südamest, tuleb artiklis juttu kindlasti pikemalt. 1948.aastal esitas ÜRO osapooltele ettepaneku maade jagamise kohta, millele palestiinlased alla ei kirjutanud ja tüliküsimus oligi tõstatatud üles nii, et seda siiani lahendada ei ole suudetud. Otse vastupidi. Seega, kelle maa see siis on?
Mõistmaks olukorda peame korra veel sukelduma Iisraeli ajalukku. Kohe peale riigi väljakuulutamist otsustasid araabiamaadest naabrid Iraak, Süüria, Liibanon, Egiptus ja Jordaania „eksituse“ maakaardilt kustutada, kuid veidi üle pooleteise aasta kestnud sõja tulemusena suurenes Iisraeli pindala Palestiina riigiks ettenähtud territooriumi jagu. Oluline aasta Iisraeli ajaloos on 1967, kui nn. kuuepäevase sõja käigus andis Iisrael ennetava löögi taas enda piiride taha kogunenud araabia riikide sõjavägede pihta ning seeläbi läksid Iisraeli kontrolli alla suured alad – Golani kõrgendikud võeti Süürialt põhjas, Siinai ja Gaza Egiptuselt lõunas ja Läänekallas Jordaanialt. Ka Palestiinale pealinnaks mõeldud Jeruusalemma linn langes Iisraeli okupatsiooni alla. Mõlema sõja korral on tekkinud tohutud põgenikelained. Kolmandat korda proovisid Süüria ja Egiptus kaotatut tagasi saada 1973.aastal, kuid ebaõnnestusid taas. Iisrael küll tagastas Egiptusele hiljem Siinai poolsaare, kuid muud alad jäid ja on tänaseni Iisraeli kontrolli all ja nende tänasest olukorrast ja saatusest teeme hiljem ka pikemalt juttu. Lisaks on Iisraelil tulnud korduvalt ristata relvad põhjanaabri Liibanoniga ja pinev vastasseis terroristlikuks kuulutatud Hezbollah liikumisega määrab endiselt olukorra kahe riigi piiril, mis on tavaliseks piiriületuseks endiselt suletud ja piirikülad elavad pidevas lahinguhirmus. Seega, Iisrael sündis poolte mitte just eriliselt sõbralikul kokkuleppel ja edasine ajalugu on olnud äärmiselt verine.
Iisrael on üks maailma militariseeritumaid riike, kes kulutab riigikaitsele 6% oma rahvuslikust kogutoodangust ja kulutustega per inimene ollakse maailmas kolme esimese hulgas. See on riigis liikujatele ka selgelt märgatav. Riigi kaitseelarvest, mis on umbes 15 miljardit dollarit, tuleb 3 miljardit Ameerika Ühendriikidelt ja Iisrael soovib ameeriklaste panuse suurendamist kuni 5 miljardini.
Iisraelis on sõjaväekohuslased nii naised kui mehed. Mehed teenivad kolm, naised kaks aastat. Automaatidega varustatud noorte naiste turismigrupid Jeruusalemmas vaatamisväärsusi vaatamas on tavaline vaatepilt. Maanteedel olevad bussipeatused on kasutatavad ka pommivarjenditena. Eriti tihe on militaarne vaatepilt näiteks Gaza sektori piirkonnas, kus loodust pildistades võib hiljem arvutis pilte suurendades leida põõsastest mõne tanki või kahuritoru. Iisraelis on ilmselt maailma enim jooksvaid meetreid okastraati ja betoontarasid – kogu okupeeritud Läänekallas ja Gaza on muust maailmast just nende abil katkematult eraldatud. Lisaks on aiad ümbritsemas juudiasundusi Läänekalda aladel.
Kõik see on juutide sõnul vajalik „turvalisuse tagamiseks“. Kogudes ja kuulates mõlema poole argumente saab selgeks juutide hirm on riigi kaotamise pärast ja palestiinlaste mure võrdsete õiguste puudumise osas, kuid meetodid, mida mõlemad pooled rakendavad, ei kuulu küll 21.sajandi juurde.
Gaza sektor riigi läänepiiril Egiptusega on umbes 40 kilomeetrit pikk ja mõned kilomeetrid lai maariba, kuhu on suletud ligi kaks miljonit palestiinlast. Seda võib pidada maailma tihedama asustusega vanglaks. Kümmekond aastat tagasi sulges Iisrael Gaza täielikku blokaadi. Inimesed ei saa sealt välja ega sisse. On küll arvamusi, et kui Gaza oli veel avatud kauplemisele ja tööjõu liikumisele, ei suutnud palestiinlased ikka tegelda muu kui terrorirünnakutega Iisraeli vastu, kuid tänane käitumine Iisraeli poolt on siinkirjutaja sõnul ebaproportsionaalne. Kindlasti tuleb araablaste käsitlust surmast ja vastupanust proovida mõista veidi teise mätta otsast kui seda teeme meie või ka juudid. On vastuvaidlematu, et Gazat vabade valimiste tulemusena valitsev ja muu maailma poolt terroriorganisatsiooniks peetav Hamas tegeles ja tegeleb Iisraeli füüsilise ründamisega. Kohalik telekanal näitab militaristlikke ja Iisraeli hävitamisele kutsuvaid videoklippe, piirkonnas on teistkümned relvarühmitused ja Gazas valmivad relvad, mida kasutab täna Siinail näiteks ISIS. Kõike see on vastuvaidlematu tõde. Ka Läänekalda meedia kiidab märtreid ja laulab võitluslaule Fatah liikumise auks. Kuid kas enne oli Iisraeli vägivald või alustasid veretöödega palestiinlased, see taandub lõpuks siiski muna ja kana küsimusele ning ei omagi tänases tupikseisus enam ülearu olulist tähendust. Oluline oleks leida mingigi lahendus Gaza blokaadile, millest sünnib vaid uut vägivalda. Küsimus Gaza ja ka Läänekalda elanikele ei ole, kas tuleb uus sõda Iisraeliga, vaid millal see taas algab.
Viimane sõjamõõtu vastasseis toimus Gaza ja Iisraeli vahel 2014.aasta suvekuudel, kui Hamasi raketirünnakutes Iisraelile hukkus umbes 70 juudisõdurit ja Iisraeli karistusrünnakutes kuni 2200 palestiinlast. Enamasti olid Iisraeli rünnakud sihitud elurajoonidele ja seeläbi on täielikult arusaadav palestiinlaste raev. Ka seekordse reisi ajal alustas Hamas taas raketirünnakuid ja Iisraeli õhurünnakutes päev hiljem hukkus kaks väikelast. Gazasse turismireise otseloomulikult ei toimu, piirkonda pääsevad vaid abiorganisatsioonid ja seda ka määral, mida Iisrael lubab. Nii näiteks oli peamine piiriületuspunkt Rafah’s avatud eelmisel aastal vaid 22 päeva! Iisrael lubab Gazal siiski eksportida oma tooteid, näiteks Uus-Meremaale ja Austraaliasse, aga mitte Iisraeli või Egiptusesse. 80% Gaza elanikest sõltub toiduabist, 50% on töötud. Iisrael ei luba gazalastel enam piirialal 300 meetri ulatuses tegeleda põllundusega, lähemale liikujad tapetakse snaiperilasuga. Iisraeli poolel on võimalik autoga liikuda üsna lähedale piirile ja jälgida selle sürreaalse enklaavi toimetamist kaugusest, mis ei pruugi alati olla turvaline.
Tarade ja okastraataedade rohkus on muljetavaldav, taevas liiguvad kaameratega õhupallid ja regulaarselt lendavad üle sektori Iisraeli õhuväe kopterid.
Kena suveilma kiuste on õhus siiski pinget ja mõistetamatuks jääb juutide rahulik külaelu otse Gazat ümbritseva tara tagaküljel. Kinnisvarahinnad neis piirkondades ilmselt ülearu kõrged ei ole
Teine ja veelgi tuntum palestiinlastega asustatud ala on Jordani jõe läänekaldal asuv regioon, kuhu pääsevad ligi ka huvilised ja nii saigi külastatud Palestiina omavalitsuse tänast keskust Ramallah’s ja iidset nii juutidele kui araablastele pühat, kuid tänaseks konflikti sümboliks saanud Hebroni linna.See, et olukord Läänekaldal on ahistav ja nukker, oli teada, aga tegelik pilt on veel hullem.
Meetodid, millega juudiriik palestiinlasi ohjeldab ja seeläbi vägivalda vaid suurendab, on apartheidi meenutavad. Kuigi ala on 1948.aasta otsusega määratud palestiinlastele, on Iisrael vaatamata isegi oma suurimate liitlaste (näiteks Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu) vastuseisule ja ÜRO sellekohalisele halvakspanule, asunud Läänekalda alasid taas juutidega asustama, kindlustades seeläbi Iisraeli püsivad tegevused Palestiina omandamise küsimuses. Siit tuleb mängu juudiasunduste temaatika. Juudiasunduseks nimetatakse rahvusvahelise õiguse vaatenurgast illegaalselt Palestiina territooriumile loodud linnade ja külade kogumikku, kuhu asustatakse massiliselt juute ja kelle turvalisuse peale kulutatakse 2-3 korda enammmriigi ressursse, kui Iisraeli territooriumil elavate kodanike peale. Lühidalt käib juutidele eluruumi loomine järgnevalt. Palestiinlastelt või beduiinidelt võõrandatakse soodsas piirkonnas maatükk, kelle jaoks maa kaotamine mis tahes moel on katastroofilaadne kogemus. Kui palestiinlane on sunnitud juutidele maa müüma, langeb ta kaaskodanike silmis paariaks. Teine variant on keelduda maa müügist, sel juhul Iisrael lihtsalt võtab endale sobiva tüki ise. Sellistel juhtudel üldiselt maa kaotanud palestiinlane põgeneb Jordaania suunal häbistatuna.
Enamasti asuvad juudiasundused mäeküngastel, mis tagab nende hilisema lihtsama turvamise. Esmalt tuuakse piirkonda treilerelamud töölistega ja seejärel algab püsiva küla ehitus. Juudiasunduste poliitika on olnud Iisraeli teadlik valik juba ligi 40 aastat ja on kindel märk soovist Palestiinas ennast püsivalt sisse seada. See on ÜRO otsuse jäme rikkumine ja seda ei jäta Iisraelile välismaailm meelde tuletamata, seni küll tulemusteta ja juudiasunduste loomine jätkub ennaktempos. Praegu loetakse juudiasunike arvuks Palestiina aladel 400 tuhat, lisaks 200 tuhat jagatud Jeruusalemmas. Eesmärk 2020.aastaks on kuni miljoni juudi ümberasustamine. Kes on need inimesed, kes soovivad ise elada ja oma lapsi kasvatada suletud seinte vahel, olles pidevas ohustatud olukorras? Sellele saame oma silmaga vastuse Hebroni vanalinnas, mille keskosa on tänaseks juutidega asustatud ja seeläbi suhted kohalikega pingelisest pingelisemad. Hebronis on juudiasunikele lisaks uusehitiste rajoonidele antud elamispinnad ka vanalinna kõrgematel korrustel ja seeläbi on tekkinud äärmiselt võigas olukord. Alumistel korrustel elavad ja ärisid omavad palestiinlased näitavad jälestusega, mida juudinaabrid neile sõna otseses mõttes kaela valavad – solki, mune, riknenud toiduaineid, vanu riided ja jalanõusid. Hebronis on tühjendatud mitmed rajoonid ja tänavad, kus liikumine on lubatud vaid juutidele. Palestiinlased ei tohi kasutada teatud teid ja tänavaid üldse, mõni tänav on jagatud. Kõike seda turvavad tohutud juudiarmee väejõud. Tänavatel tekib verbaalseid ja füüsilisi vastasseise lakkamatult ja olukorra eskaleerumine verevalamiseks on äärmiselt tõenäoline. Viibides Hebronis vaid paar tundi oli võimalik olla tunnistajaks mitmele episoodile, mis tõestab juutide üleolevat suhtumist ja mõnitavat käitumist.
Meenutagem, et linnas on umbes 200 tuhat araablast ja vaid 500 juudiasunikku, kuid jõujooned on vägagi juutide poole kaldu. Nii näiteks tuleb palestiinlastel linnas kulgedes läbida turvakontrolle, mis võtavad tunde, kuigi sama inimest ja tema elulugu tunnevad Iisraeli noorukesed (tihtipeale naissoost) sõdurid ilmselt juba peast. Siiski peetakse inimesi pikalt kinni „turvalisuse tagamise“ ettekäändel. Omavaheline suhtlus juutide ja araablaste vahel käib karjudes ja solvanguid vahetades. Meie külaskäigul linna satume tunnistajaks olukorrale, kus endine juudisõdur, kel on tulnud Hebronis teenida, on tulnud murdma vaikust ehk valgustama turiste juutide terrorist araablaste üle. Mees kõrvaldatakse tänavalt kiiresti ja valuliselt. Hebronis asuv Patriarhide mošee-sünagoog (just nii, sest hoone ongi poolitatud ja eraldi sissekäikudega) on Nutumüüri järel juutidele pühaduselt teine paik maailmas ja äärmiselt oluline sakraalrajatis ka moslemitele. Kui palestiinlast sünagoogi lähedalegi ei lasta, trambivad juudid koos sõduritega mošees saabastega, mis on ülim solvang moslemite aadressil. Järgnenud emotsionaalset sõnasõda pühapaigas äärmusliku juudiasuniku ja
solvatud moslemite vahel oli vastik vaadata. Seda kõike saatmas relvastatud juudisõdurite varjamatu sarkasm ja võimutunne. Hebroni ärist ja melust pulbitsenud vanalinn on tänaseks kummituslinn, mille üle kõrguvad juudiarmee vahitornid ja õhkkond on tuttav mõnest filmist, mis räägib juudigetost Varssavis. Hebron on vastupanuliikumise vaimne keskus ja on vaid aja küsimus kui senise poliitika jätkumisel seavad linnas end sisse senise mõõduka Fatah liikumise asemel Hamasist vaimustunud noored mehed. Märtrite piltidega linnamüüri seintel igatahes kokku hoitud ei ole. Vastupropagandana võib leida mälestustahvleid islamiterroristide süül hukkunud juudiperedele.
