FOTOD: Arne Maasiku "Pariis, Pariis"
Pariis on linn, mida on läbi aegade igatsetud, kes kunstnikena, kes muidu promeneerijatena. Arne Maasik pole erand, nagu näitab Haus Galeriis täna avatav suureformaadiliste fotode näitus.
Arne Maasik on teinud Pariisist oma linna, nähes seda läbi detailide või läbi kauguse üle künka laiumas justnagu kuube, mis boheemlasliku elegantsiga üle maastiku seljatoe on visatud, et sinna jäädagi, hooletult ja samas lummavalt.
Tema Pariis on korraga mehelikult loogiline ja läbimõeldud, fotograafile omaselt kadreeritud ja arhitekti omaselt komponeeritud ning samal ajal nii nostalgiline ja igatsev. Pariis toimib fotodel kui metafoor millestki väga isiklikust, emotsioonist, kuhu on poetunud mustvalge filmi romantiline hõng. See on justkui koht iseendas, kuhu ikka ja jälle tagasi minna, kus istuda pargipinkidel või kaduda bulevaaride varju – rütmi, meeleolusse, laulu, mis jääb kummitama. «Pariis, Pariis», sositab iga hetk fotol, mille kunstik on jäädvustanud kui millegi lõpliku, end ometi nii lõputu. Igas selle aknas põlev tuli kõneleb ühest neist tuhandetest, kellel on Pariisiga oma suhe, oma põhjus ja oma muusika.
