Värviliste emotsioonide Bangladesh
Bangladesh on uudishimulike poolt väheavastatud maa, kirjutab Piret Zimmermann Eesti Ekspressi Kohvris. Ekvatoriaalne mussoonkliima, üleujutused, nakkushaigused ja vaesus pole ahvatlevaim reklaam massiturismile.
Lennumasina illuminaatorist piiludes tundub pealinn Dhaka ümbrus mastaapse veteväljana, siin-seal turritamas tellisetehaste korstnad nagu termiidipesad. Lennujaamast väljudes ründavad meid lämbe kuumus ja kleepuv tolm. Hetkega laguneb soliidsus koost ning omandame ammu pensionile saadetud klounide välimuse.
Meie reisijuht Bangladeshis on ülientusiastlik karlssonlik meesolend. Iga faktiküsimus tekitab temas eeskujuliku paanika. Ta evib imelist omadust lihtsaimadki olukorrad keeruliseks muuta. Tekivad uued müstilised mõõtühikud, nagu näiteks Bangladeshi kilomeeter, mis võrdub meie mõistes 8–26 kilomeetriga, ja Bangladeshi tund, mis vastavalt vajadusele kõigub kahest tunnist seitsmeni.
Bangladeshi pindala on pisut enam kui kolm korda suurem Eestist, kuid rahvaarv ulatub muljet avaldava 160 miljonini*. Suhtarvus sellise imposantse numbriga käib riigis ootamatult vähe külalisi – giidi väitel umbes 5000 välisturisti aastas. Kuna meie kahtlused tema mahu-, aja- ja muudes mõistetes aina süvenevad, ei võta me seda väidet tõena. Hilisem Google’i kiusamine annab aastaseks suurusjärguks ligikaudu 270 000, kuid turist on igal juhul tohutut uudishimu äratav tegelane, keda ammulisui vahitakse, tasakesi näpuga katsutakse ja telefoni olemasolu korral ka surmtõsiselt pildistatakse. Lubame endale seda lõbu, et tõsiposeerime kohalikega – nii kogu perega kui eraldi pereisa süles ning pereemaga emmates, lastega kaisutamisest rääkimata. Higi voolab ojadena, päikeseprillid vajuvad tolmusel näol viltu.
90% elanikkonnast on muslimid (järgnevad hinduism, budism, kristlus ja bahaism) ning usk on neile identiteedi määratlemisel oluline. Eri usutunnistusega inimeste läbisaamine on hea ning omavahelised abielud seadusega lubatud. Islami kohalolekut tunnetame vaid kallis hotellis, kus naisinimesi keeldutakse masseerimast.
Bangladeshi liiklus on nagu vene rulett. Enneolematult palavikuline ja tõmblev kaos sünnitab kergesti merehaigust ning busside ja muude nimetute sõiduvahendite küljed on kunstipärase maitsekusega täis oksendatud. Igas bussis leidub vähemasti üks abibussijuht, kes kõrvaluksest eluohtlikult välja kõlgub, tulede puudumisel lambisarnast eset hoiab, käega suunda näitab ning vajaduse korral lihtsalt sõimab. Kuid kahesuunalisele teele mahuvad ka rikšad, velorattad, veomasinad ja mis iganes riistapuud. Kõik sõidavad vahetpidamata kõigist mööda ja iga möödasõit lõpeb täpselt sekund enne fataalset katastroofi.
Bangladeshis lammutatakse suur osa maailma mahakantud laevadest. Tegu on poolillegaalse äriga, mille seadusetusele vaatab riik läbi sõrmede. See annab sissetuleku nii töölistele kui altkäemaksude kujul ametnikele. Lammutuskraami müüakse maanteede ääres. Kui võtaks vaevaks rentida veomasina, siis pealinn Dhakast rannikuni võiks kokku osta kõik vajaliku, et rannikule jõudes elegantne veesõiduk konstrueerida.
Chittagong on suuruselt teine linn. Satume linna õhtuhämaruses ajal, mil asurkond vaevleb totaalses kaos-ummikus. Olles tukkuma jäänud, ärkan keerukalt kirjeldatava lärmi ja öökima ajava haisu peale. Plaksatan õhukõntsases näos silmad lahti ja jään jahmunult silmitsi ehmatava sürrealismiga. Meie juhid kasutavad kesklinna vältimiseks “tagahoove”. Ümbrus on kui väljalõige filmist “Stalker”, autod auklikul teel kõikumas kui teenelised joomarid, nende vahel hüplemas inimvarjud, näljased hulkuvad loomad, peidus lehkavad prügihunnikud. Küll üritab reisijuht meid järgmisel päeval meelitada linna taasavastama, kuid meie vastupanu on kindel. Oma suurlinna doosi oleme pealinnast niigi kätte saanud.
Bandarbani piirkonda jäävad Chittagongi mäed ja riikliku kaitse all olev ala, kus elab 15 eri hõimu, kes on mingil määral säilitanud oma traditsioonilised eluviisid. See on lopsaka looduse, maaliliste vaadete ja väikseima rahvastikutihedusega mägine piirkond. Alale pääseb erilubadega läbi relvastatud valvega kontrollpunktide. Sümpaatne on puhtus ning püüd säilitada ehedat ajalugu. Ööbimine pakub värvilisi elamusi alates kaheeurose mündi suuruste silmadega ämblikest (võimalik, et sedavõrd üles paisutas ämblike silmad minu hirmuprisma) ja lõpetades ööpäev ringi laulu laksutava ning lõhnadest pungil džungliga. Higine kombinatsioon suurest õhuniiskusest ja palavusest tekitab reisikotis riietele õrna hallitusekihi. Siin õnnestub meil väljaspool pealinna esimest korda kohtuda endasarnaste hulludega. Need on horvaadid, kes matkavad mööda riiki juba nädalaid ning kelle rõõmsaks unistuseks on lend kodumaale.
Cox Bazar on Bengali lahe rannikul laiutav 125 kilomeetri pikkune maailma pikim looduslik liivarand. Kahjuks ei täitu meie unistus õndsast päikesepuhkusest. Esiteks ei viitsi päike meist kuigivõrd lugu pidada ning teiseks on eestlaslik distantsivajadus kohalikele täiesti tundmatu mõiste. Meid majutav neljatärnihotell on end reklaaminud hubase ja eraldatud erarannaga, kuid privaatsus seisneb selles, et randa lastakse ainult tuhat kohalikku uudishimulikku, sellal kui teistel tuleb eemalt kaeda, kuidas valged kehad end hüpeldes lainetesse kastavad. Samas saan nelja tärni eest kulgeda liftiga, mis alatasa seiskub, et siis tõmbleva kolinaga vastassuunas liikuda, ning ka sellised WC-potid, kuhu mahub terve pea. See on eriti oluline siis, kui tuleb endast väljutada kilpkonnasupp – üks neid osasid Bangladeshi köögist, millega kohanemine esimesel katsel ei õnnestunud.
* – Sellise numbri pakkus välja giid. Bangladeshi täpne rahvaarv pole teada. Enamik hinnanguid jätab selle 150 ja 166 miljoni vahele.
