Merimemmede argipäev Lõuna-Koreas
Silvia Pärmann käis Lõuna-Korea saartel uurimas, kuidas kohalikud vanaprouad merepõhjast elatist nõuavad. Nii lapselapsed kui võõrad kutsuvad neid hellitavalt merineitsiteks.
Ühe mu sõbra kirjad on nagu Pärdi muusika.Neis on vähe, ent väga täpselt valitud sõnu – ja nende ümber meretäis sügavat, tähendusrikast vaikust. Haenyeo, Lõuna-Korea merenaise tööpäeva jälgida on kui lugeda tema kirju.
Udo, nii väike saar, et viie tunniga teeb jala tiiru peale, tukub suvehommikutel päris kaua. Nii et ma kõigepealt kuulsin haenyeo’sid kaugelt ja alles siis nägin. Kümmekond musta peanuppu kadus valjul vilinal hingates vee alla ja Udo saare hommik vilistas neile muretult järele.
See vaikus on tegelikult pinev ja iga vilisev hingetõmme väga oodatud, kui tead, millega naised seal vee all tegelevad. Haenyeo’d veedavad päevas neli kuni kuus tundi merepõhjast käsitsi mereande võrku noppides. Vahel kuni kahekümne meetri sügavuses vees, korraga rohkem kui minutiks vee alla kadudes. Ei mingeid hingamistorusid ega hapnikuballoone – ujumislestad, mask, üks pikk terav nuga peos ja raskused vööle seotud, et kiiremini põhja jõuda.
Lõunas, kaugel Korea mandriosast asuv Jeju oli kunagi maailmast eraldatud paik, kuhu kuningas armastas jalust ära saata kõik, kes talle ebamugavaks muutusid, aga kelle hukkamine oleks siiski veel ebamugavam olnud. Seal elasid endassetõmbunud ja sitked inimesed. Mehed, kes kodu kaitstes sõjalaevadel merd sõitsid, ja naised, perekonnapead, kes hommikul merre sukeldusid, lõuna ajal saagi puhastasid, pealelõunal põllul töötasid ja õhtul majapidamise korras hoidsid. Erinevalt muust Koreast on see kant, kus alati on rõõmustatud tütre sünni üle, sest tema toidab perekonna (ehkki mitte küll väga keeruliste roogadega; Jeju toidud on ühed kõige kiiremini valmivad maailmas).
Sõjad lõppesid, mehed jäid koju, kuid naised – nemad elavad ikka sama elu edasi. Kuni meri nad endale nõuab.
Ja ehkki selles pole mingit elegantsi võrreldes naabruses, täpsemalt siis Jaapanis elavate geišade tööga, on selles midagi seletamatult köitvat. Nagu sünges muinasjutus.
Täna, kui Soulist väljub Jejule lennuk puhkajatega iga kümne minuti tagant, leiab tegelikult ka enamik haenyeo’ks sobivaid naisi endale töö merepõhjast kõrgemal, kus on lihtsam cappuccino-vahu peale südameid joonistada või külalistemaja pidada kui kahtlasesse ja kalgivõitu merre merisiilide ja mõne üksiku kaheksajala nimel sukelduma minna. Kelle eest, tõsi küll, saab nii jaapanlastelt kui kohalikelt restoraniärimeestelt uhkelt raha. Raha, mis on saatnud haenyeo’de lapsed ülikooli ja õpetanud nad ärisid juhtima, maju projekteerima ja autosid disainima – kõike muud kui sukelduma.
Ent ikkagi on näiteks pisikesel Gapadol, umbes 400 püsielanikuga saarel pool saart ennelõunal vees ja teine pool kaldal ootamas hetke, millal aidata saak välja tirida. Mis ei pruugi nii muidugi jääda, sest see oli ka ainus koht, kus ma nägin haenyeo’sid vette minemas üksi ja mitte kambakesi koos, mida muidu turvalisuse mõttes alati tehakse – aga eks see oligi väike ja kummaline saar ning kindlasti on seal käimas palju põnevaid intriige.
Kunagise 30 000 haenyeo asemel heidab end tänapäeval laintesse iga päev umbes 4500. Enamikul neist on lapselapsed ja lapselapselapsedki, aga ei ole veel aeg oma vanust tunnistada ja koju kuduma jääda.
“Neid peaks olema viis, aga täna on neljakesi, Yangile pandi needus peale ja ta läks seda ühte teise külla maha võtma!” hüüdis Moseulpo sadamas külalistemaja pidav Lee mulle järele, ilmselt lihtsalt taustainfo mõttes. Sama argiselt, kui oleks öelnud, et vaata ette, kivid on libedad või muud sellist.
Jeju šamaanid, mõistagi ka naised, on külades täiesti olemas ja ilmselgelt põhjusega, kui need needused nii argine asi on. (See kõik pole siiski salapäraselt põnev ja poolmütoloogiline, selles väga selgete reeglitega riigis on Kultuuri- ja Informatsiooniministeeriumi juures olemas šamaanide register, ligi 200 000 šamaaniga.)
Kord aastas toimub suur šamanistlik tseremoonia Chilmeori, kuhu kõik kogunevad haenyeo’de ja kalameeste turvalisuse eest palvetama.
Näib, et enamik haenyeo’sid leiab šamaanidelt tõhusat abi ja kaitset, sest ega needuse all sellelt töölt ikka elavana tagasi ei tule. Aga isegi 90aastane merenaine pole midagi, millele viidataks kui haruldusele. Üheksakümnene võib küll randa saada käimisraami toel ja riidesse teiste naiste abiga, aga vees on ta sama väle ja nooruslik kui laevatäit meremehi märganud näkineid.
Erinevalt ühe merineitsiga taanlastest korealased alles hakkavad taipama oma merineitsite turismipotentsiaali. Esimene rannarestoran, mille juures päevas paar korda demonstratsioonsukeldumine tehakse, on juba olemas.
Kuid samal ajal ei tundu selline töö tõelisi merineitsisid köitvat. Eks see olegi pisut piinlik Unesco kultuuripärandi nimekirja kandideerides dresseeritud hüljeste kombel vees etendusi anda.
Ei ole nende kiljatustes seda täpsust ja ilu ega vaikusel nii hinge kinni võttev roll.
