IKOON: Karnaki tempel - praegu ka turistivaba!

Maailmarändur Kristina Mänd jagab muljeid ühest kõige erilisemast kohast, kuhu ta kindlasti loodab tagasi minna ja kuhu kindlasti soovitab kõigil sõita, vaatamata Egiptuses hetkel valitsevale ebastabiilsusele. Hulljulged saavad praegu Luxorit nautida täiesti üksi, teised peaks pisut ootama.

Kui mina Karnaki templisse jõudsin, oli seal ainult paar inimest, sest väljas oli 42 kraadi sooja ja kõik nõrgad turistid lebasid hotellides konditsioneeri all. Ma vahtisin suu lahti uhkeid ligi 70 tonni kaaluvaid sambaid ja proovin meelde tuletada, mida olin lugenud nende ülestõstmise kohta. Võrreldes nende hoonetega, mida Egiptuses praegu ehitatakse, tekib küsimus, et kus see arenguahel küll nii katki on läinud.
Mäletasin pilte ajalooraamatust, kuid visuaalselt nägin Karnaki templit esimest korda Poirot’ filmis „Surm Niilusel“, kus keegi paha ühe Karnaki samba otsast kivi alla kukutab. Aga mulje see tempel jättis ja enda kogemused nende sammaste vahel jalutades ja tekste uurides olid võimsad.
Karnaki tempel on tegelikult osa suuremast peajumal Amonile pühitsetud templikompleksist, mis asub iidses Teeba linnas (mida enam ei ole). Terve kompleks on suurim religioosne ala maailmas, mis koosneb neljast osast, millest turistidele on avatud ainult üks, Amun-Re (?), mida kutsutaksegi Karnakiks. Teised kolm on suletud. Samasse kompleksi kuulub ka natuke eemal asuv Luxori tempel. Karnaki kasutati kaua: templite ehitamine algas juba Egiptuse Keskmise riigi ajal (2040-1785 eKr) ja oli kasutuses Ptolemaiose ajastuni (332–30 e.Kr.). Igal sammul on imesid, kuid kõige suurem on ikkagi 5000 m² peasaal oma 16-s reas asuva 134 massiivsete 10-20 m kõrguste sammastega. Reljeefid, sümbolid, kujud – tunned nagu oleksid teises maailmas ja teises ajastus. Illusioon on täielik. Ühenda templite vaatamine ja feluccadega Niilusel sõitmine.