1. Dubrovniku linnamüürid

Ilus kui piltpostkaart (ehkki tõepoolest ilusaid Dubrovniku-vaatega postkaarte võib otsima jäädagi) on Dubrovnik arusaadavalt populaarne kõigi hulgas. Oma ilust ja ligitõmbavusest teadlik, on linn ka hinnad vastavaks korrigeerinud. See pole koht, kus tahaksite kogu oma puhkuse veeta (kui just kindluses tegutsev ööklubi, rühmaturistid ja väga kõvasti üle hinnatud restoranid teie unistuste puhkusereisi sisse ei kuulu), kuid linnale võiksite mööda selle müüri tiiru peale teha küll.

13. sajandil ehitatud müür on lai ja pikk (vastavalt kuus meetrit ja kaks kilomeetrit), ent kipub kõrghooajal ikkagi turistidele kitsaks jääma – ehkki seda on tänapäeval raske uskuda, ei rajatud müüri tegelikult välismaalastele promeneerimiseks, vaid kaitseks igasugu muude rahvaste, ennekõike türklaste eest. Niisiis suunduge kohe hommikul Pile väravasse, kust müürile pääsemiseks pileteid müüakse.

Kui teate juba Horvaatiasse jõudes, et sadade saarte hulgast on teil aega käia vaid ühel, siis maanduge Splitis ja valige selleks saareks Vis. Vis võiks olla nagu iga teine Horvaatia ranniku saar, ent kunagise suletud sõjaväebaasina jäi see koledatest uusarendustest puutumata ning kohalikud on suutnud säilitada seda lihtsat saareelu, mille regulaarne turismihooaja algus teistel saartel on hävitanud.

Lihtsus on saare põhiolemus hoolimata selle keerulisest ajaloost, mille tunnistajaks on põnevalt sünge ja salapärane allveelaevade tunnel, kuhu praegu igaüks ronida saab. Iga teeraja lõpus ootab uus väike lahesopp, igas restoranis on hea toit, igas linnas idülliline Aadria mere äärne arhitektuur, igas külas naeratavad inimesed. Ehkki laevad, sealhulgas autopraam, käivad Splitist mitu korda päevas, on rannikust kõige kaugemal asuval Horvaatia saarel alati rahulik.

Ainult 16 elanikuga Hum on tuntud kui maailma väikseim linnaõigustega koht ja kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse. Hoolimata oma väiksusest ja tänu nimetatud tiitlile, on paik nii mõnestki normaalse suurusega linnast palju elavam.

Ametlikult on Humi esimest korda mainitud 1102. aastal, kui see kandis veel itaaliakeelset nime Colmo. Legend räägib, et Humi ehitasid juba mitu tuhat aastat varem hiiglased, kes rajasid ka kõik teised võimsad Mirna jõe äärsed linnad Istria piirkonnas. Hiiglastel jäid mõned kivid üle ja neist sündiski pisike Hum.

Tänapäeval on Hum linn-monument, mis näitab, kuidas müüride vahele mahub kasvama ja elama terve linn. Linnakeses on oma kunstigalerii ja tavern, mis serveerib ausaid talupojatoite, nagu hapukapsast sealihaga, maisisuppi vorstiga ja rammusaid pastaroogi, ning tervelt kolm suveniiripoodi, kuid samas mitte ühtegi toidupoodi (rääkimata lasteaiast, koolist, arstist või konstaablist) ega isegi postkasti kaartide saatmiseks.

Zagrebi vanalinnas tegutsevas muuseumis on eksponeeritud murtud südametega inimeste jaoks suure tähendusega asjad: mänguautod, kirjad, kirved, kingad, kaisuloomad ja kõik muu, mida suudate või ei suuda ette kujutada. Muuseumile on annetusi ja nendega seotud õnnetuid armastuslugusid saadetud üle kogu maailma.

Esemed ja lood on väga erinevad, praegugi saab kollektsiooni jaoks edastada oma lugusid ja purunenud suhtega seotud asju. Praeguste eksponaatide hulgast leiab näiteks mänguauto, mille sai täiskasvanuna oma armsamalt mees, kes tunnistab oma saatetekstis, et õppis armastama esimest korda alles 40aastaselt. Nii hilja leitud armastus tegi teoks muu hulgas tema lapsepõlveunistuse mänguautost.

Põnevamate annetajate hulka kuulub üks 62aastane proua, kes sai oma 34aastaselt kallimalt kingiks neli CD-plaati naise lemmikmuusikaga. Kuna proua ei taha, et tema asjade hulgast oleks pärijatel ükspäev võimalik sellest loost mingeidki märke leida, kuid ära visata ta neid ka ei raatsi, annetas ta plaadid muuseumile.

Kui teil endal on süda hiljuti kildudeks purunenud, leiab lohutust muuseumi suveniiripoest. Näiteks võib eksile saata šokolaaditahvli kirjaga „I hope your ass gets bigger” („Loodan, et su tagumik läheb suuremaks”). Populaarseim kaup on aga suur kustutuskumm nimega Halbade Mälestuste Kustutaja.

2011. aastal pälvis muuseum Euroopa parima muuseumi tiitli.

Zadar on natuke arusaamatu linn. Selles on hulk huvitavaid varemeid, keskajast pärinevaid kirikuid ja kloostreid, mõned muuseumid ja kosmopoliitsed kohvikud, ent ometigi väga vähe turiste.

Kõike seda eelnevat leiab muidugi ka mujalt Horvaatiast, aga Zadar on unikaalne kahe asja poolest – Mereorel ja Päikesetervitus. Need on mõnevõrra kirjeldamatud asjad, mille mõistmiseks peab võtma aega, et istuda Zadari rannapromenaadil ja oodata päikeseloojangut. Mereorel on arhitektuuriime – pill, mida mängivad merelained ja mis ei vaiki iilgi, lauldes vee ääres istujatele kakofoonilist ja leebet lugu rännakutest ning kaugetest maadest. Päikesetervitus on aga skulptuur-valgusinstallatsioon, mis päeva jooksul kogub endasse valgust, et siis pimeduse saabudes seda ise pakkuda.

Kõik see panebki Zadari elama! See pole linn, mis elas täiel rinnal sajandite eest ja elab nüüd peamiselt turistidele (nagu Dubrovik), vaid see on linn, mis elab nüüd ja praegu ning just seda inspireerivat ja kordumatut elu, mis viib Horvaatia Venemaast kaugele ja toob Itaaliale lähedale mitte üksnes geograafiliselt. Eks see ongi põhjuseks, miks see linn elab sarnaselt Tartuga omamoodi elu ja miks turistidest enam liigub ringi kohalikke noori.

Pole põhjust häbist silmi peita, kui te ühtegi horvaatia kunstnikku ei tea, ehkki pärast Koprivnica lähedal asuvas Hlebline külas viibimist on vist igaüks hämmingus kahel põhjusel.

Esiteks: kuidas Generalići nimi kunstiajaloost kuidagi tuttav ette ei tule? Ta oli tavaline külapoiss, kes üle kõige tundis rõõmu joonistamistundidest ning kes jäi 1930ndatel silma tollasele kunstilegendile Krsto Hegedušićile. Üks asi viis teiseni – nende asjade vahele mahtus metsikult tööd nii põllul kui ka ateljees – ja Generalić esines näitustel Pariisis ning tema töid ihaldasid kõik Euroopa kunstikogujad. Generalići nüüdseks surnud poeg Josip Generalić sai isaga sama kuulsaks naivistide ringkonnas nii nagu paljud naabrid oma külas ja naaberkülades. Hleblines on iga kolmas maja naivistliku kunsti galerii.

Teiseks: kuidas on võimalik, et ühes üsna tavalises kolkakülas, mis kindlasti pole rikkam ega muuski mõttes erilisem Eesti väikelinnadest, ei kogune mehed õhtul poe juurde odavat õlut jooma – või siis juba hommikul, kui neil päeval midagi teha pole? Kuidas saab nii, et täpselt samasugused külamehed, mõned üksikud naised ka, müttavad päev otsa põllul, putitavad traktoreid, muretsevad saagi pärast ja lähevad siis oma ateljeesse maalima?

Hõrgud trühvlid tavaliselt tihti söögilauale ei jõua – kui te ei juhtu just elama Istrias, Horvaatia suurimas trühvlileiukohas, ning oma koertega iga päev metsas ei mütta.

Tänapäevases hedonistlikus maailmas on trühvlid kallimad kui nafta – ehkki on vaja naftat, et neid Horvaatia metsadest Pariisi, Sydney ja San Francisco restoranidesse lennutada, mõistagi. Horvaatia trühvlivarud avastas üsna juhuslikult üks itaalia trühvlikütt, kes oma koeraga sealkandis puhkusel oli. Sellest ajast saadik on metsadest nii musti kui ka valgeid trühvleid välja toodud ilmselt tonnide kaupa.

Istrias on igaüks trühvlikütt, olgu ta päeval koolidirektor, kirikuõpetaja või külapoe müüja: õhtuti ja nädalavahetustel kogutakse metsas tuhnides soliidset palgalisa. Mõned talud muud ei teegi, näiteks Garlici perekonna koerad lähevad koos pere-
meestega metsa mitu korda päevas ning lisaks trühvlite müügile toodetakse trühvliga maitsestatud soola ja oliiviõli ning absoluutselt vaimustavat Trufellat – Nutella šokolaadikreemi luksuslikku trühvlimaitselist versiooni. Garlici nime võiks meelde jätta ka sellepärast, et tegu on ühega vähestest kohtadest, kus ignorantsed turistid saavad minna metsa trühvlijahi publikuks. Leitud trühvlid jätab pererahvas mõistagi endale.

Itaalia piiri äärde jääva Istria külavaheteedel, viinamarjapõldude vahel kulgedes tunduvad Dubrovnik, Split ja Zadar valgusaastate kaugusel, ehkki viimasesse on lennukiga tegelikult vaid 30 minuti teekond. Istria tundub kui muinasjutt maaelust, kus iga künka peal on väike igivana linn ning kust avanevad vaated rohelusele ja merele kusagil küngaste taga; kus iga perekond teeb oma veini ja palsamiäädikat ning kus inimesed elavad külades sellepärast, et nad seda tahavad, mitte sellepärast, et nad sinna lõksu on jäänud. Suur osa neist inimestest (eriti juhul, kui nad natuke suuremas koguses veini toodavad) on mõelnud sellele, et teilegi võib Istria nii väga meeldida, et lahkumisega pole kiire ja tahate ööseks jääda.

Dalmaatsia koer võib olla kuulsaim Horvaatiast pärit elusolend, kuid tänavapildis teda ei näe. Ilmselt on kõik hõivatud Hollywoodi filmitööstuse ja koertenäitustega. Küll aga näeb kasse ning võite kindad olla, et reisil Horvaatiasse annate väärika panuse sotsiaalmeedias levivatele kassipiltidele. Need loomad on igal pool – kirikutreppidel, sadamates ja loomulikult kalarestoranides, kus nad jultunult iga teie suutäit lugema kogunevad. Ja ehkki on üsna ebamugav süüa, kui mitu silmapaari hääletult laua ümber jõllitab, on neis loomades midagi ütlemata armast. Paratamatult tabate end koju jõudes muremõttelt: kes neid kasse küll toidab, kui turismihooaeg lõppeb?

Ma ei taha mitte kedagi õhutada vargusele, aga igaüks, kes on lapsena roninud salaja naabrite aeda vaarikaid sööma või turninud, luumurruga riskides, võõra õunapuu otsas, teab, kui hästi maitsevad keelatud viljad. Lapsepõlvemälestuste elustamiseks on vaja vaid Horvaatias maale minna, ehkki seal pole need vaarikad ja õunad, mille järele on kiusatus käsi üle aia sirutada, kui puu lahkelt ise oksi tänavale juba sirutanud ei ole. Kui tihti elus ikka on võimalik sidruni- või viigimarjaraksus käia? Ronida üle aia, et üks granaatõun näpata?

Ausatele ja korralikele kodanikele on kõik need maitsed saadaval ka Horvaatia turgudel ning mida sügise poole, seda rikkalikumas valikus. Spontaanselt puuviljade kojutoomise jaoks ühe lisakohvri ostmine ei ole midagi ennekuulmatut

Lennunõu

Mauri Saarend, Estravel

Suvel pakuvad hooajalisi ja üsna hõreda graafikuga ühendusi Aadria mere äärsetesse linnadesse mitmed Eesti turul aktiivsed lennufirmad. Otse Tallinnast pääseb Nordic Aviationiga Splitti. Edasi-tagasilennu hind algab tavaolukorras veidi vähem kui 300 eurost, kampaania ajal saab pileti osta isegi veel soodsamalt.

Finnair viib Helsingist nii Splitti kui ka Dubrovnikusse. Hind võib tulla odavamgi kui otselendudel, eriti kui reisida ainult käsipagasiga.

Lätlaste Air Baltic pakub Riiast Dubrovnikut ja põhja poolt Rijekat. Soodsamad hinnad jäävad ikka 250–300 euro vahele ja seda kindlasti üksnes käsipagasiga lennates. Äraantav pagas suurendab Air Balticu puhul kulusid tugevasti (kuni 80 eurot edasi-tagasikohvri eest lisaks). Aeg-ajalt võib tulla kampaaniapakkumisi.

Üheski eelloetletud variandi hinnas ei sisaldu turistiklassi toitlustust. Järgnevate puhul antakse lennukis ka süüa.

Horvaatia pealinna, sisemaal asuvasse Zagrebisse pakuvad aasta ringi tihedamaid ühendusi Lufthansa Frankfurdi kaudu ja Turkish Airlines Istanbuli kaudu. Türklaste hind on veidi soodsam (algab 260 eurost), pardateenindus märksa rikkalikum ja pilet sisaldab ka 30 kg pagasit, ent mõlemas suunas tuleb sõiduplaanist tingituna ööbida Türgis. See ei pruugi sugugi halb olla, sest hotelli saab tasuta, ja paarikümne lisaeuro eest võib Istanbulis peatuda ka pikemalt (siis küll ilma rahata majutust ei pakuta).

Lufthansal on lennuühendused seevastu kindlasti kiiremad, kuid odavad hinnad Saksamaal peatuda ei luba ja äraantavat pagasit sisaldav pilet on ühe suuna kohta 20 eurot kallim kui vaid käsipagasiga reisides.