Reisikiri Vanuatult, 3.osa: Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii
Vanuatul on kohti, kus käib veel siimaani nõidumine ja igasugused kurjakuulutavad rituaalid.
Laev pidi väljuma hommikul kell 7, aga laeva ei tulnud ega tulnud. Tegime aega parajaks meie võõrustaja Tassoga vesteldes ja saime teada, et enamik siinsetest inimestest on juba ammu ristiusu omaks võtnud. Ristiusu vastu võtmisega lõppes kannibalism ja suures osas ka musta maagiaga tegelemine. Paljud on lahti öelnud muistsetest paganlikest kommetest ja musta maagiaga tegelemist peetakse võrdväärseks surmaga.
Kuid on kohti, kus käib veel siimaani nõidumine ja igasugused kurjakuulutavad rituaalid. Üheks selliseks saareks on kuuldavasti Ambrym, kuhu ei taha oma jalga tõsta ka paljud vanuatulased. Juba Tanna saarel reisides rääkis Thomas meile õudsaid lugusid sellest nõidade saarest ja sellest, kuidas ta ei taha kunagi sinna sattuda. Lood, mida meile räägiti mitusada kilomeetrit lõunas Tannal ühtisid Tasso jutuga. Ta rääkis, kuidas mustad maagid võtavad inimeselt hingesid välja, võivad võtta teise inimese näo, inimesi unenägudes eksitada, mitu päeva surnud inimesega ringi käia ja kõiksugu muid hirmsaid asju. Rahvasuu räägib siiamaani, kuidas vanasti "naistes käidi". Selleks mindi nõia juurde, kes väljavalitud neiud une ajal räti sisse võttis ja meeste ette laiali pildus. Hommikul avastasid tütarlapsed ärgates end ihualasti murult ja võisid vaid aimata, mis oli nendega juhtunud.
Vanadest kommetest on senini säilinud kohalikud tantsud, mida tehakse pärimuskülades, kuid selle algupärased rituaalsed eesmärgid on kadunud. Tänapäeval tehakse seda lihtsalt enese ja turistide lõbustamiseks või millegi tähistamiseks.
Ootasime endiselt laeva, kui minu juurde tuli kohalik kalamees ja küsis: "Do you want to see the cow-fish?" (kohalikud ütlevad dugongi kohta cow-fish ehk lehmkala või merilehm). Pikemalt mõtlemata haarasin snorkli ja tormasin aluspesus vette. Dugong Bondas ujus madalas sogases vees ja esialgu ma teda ei märganud. Õnneks olid kaldal kalamehed, kes juhendasid kuhu ujuda. Lõpuks nägingi paksu pruunikashalli meriveist, kes püherdas merepõhjas. Ujusin käeulatuse kauguses Bondasega pikalt kaasa, kuni lõpuks sai tal küllalt ja sabaga mulle justkui lehvitades kiirendas ja kadus.
Laev Big Sista, mis pidi tulema kell 7, tuli lõpuks kell 11 ja kell 11:30 saime Port Vila suunas teele asuda. Kõik haises tugevalt erinevate kehamahlade järgi ja oli vahepeal veelgi räpasemaks muutunud. Aga dugongi nägemine kaalus üles kõik kannatused, mida me pikal sõidul taluma pidime. Kaasreisijad olid ka ülisõbralikud ja hoidsid merehaigusesse vaakuvat hinge oma jutuga üleval.
Vanuatust lahkudes valdasid mind veidrad tunded. Ühelt poolt igatsesin juba harjumuspärast mugavat elustiili, teiselt poolt oli kahju lahkuda paari nädala jooksul kogetud looduslähedusest. Manan silme ette vanuatulased,kes vaikselt puu all pikutavad, silmades rahulolev helk. Meenub Tartus ühel seinal nähtud sõnum "milleks see kiire, mis kuhugi ei vii".
