Reisikiri Vanuatult, 1. osa: Orkaan viis viljapuud ära, aga jättis džunglibaarid
Vanuatu, varem tuntud ka kui Uus-Hebriidid, on saarestik Vaikses ookeanis Melaneesias, umbes 1800 kilomeetrit Austraaliast idas. Vanuatu saartest omakorda itta jääb Fidži ja põhja pool on Saalomoni saared. Vanuatu koosneb 83st peamiselt vulkaanilise tekkega saarest. Põhiliselt räägitakse siin inglise, prantsuse ja bislama keelt, mis on põhimõtteliselt inglise keel melaneesia grammatikaga. Peale nende peamiste keelte räägivad kõik kohalikud vähemalt ühte kohalikku keelt ja neid kohalikke keeli on kokku 113. Päris palju riigi kohta, kus elab veerand miljonit inimest.
Vanuatu maakaardilt leidmine ei ole lihtne ülesanne. Kaart: Shutterstock.com.
Pärast maandumist riigi pealinnas, 45 000 elanikuga Port Vilas, viis kesklinna kohalik "buss", mis tegelikult on rohkem nagu takso. Bussipeatusi kui selliseid ei ole, peatad mikrobussi sulle sobivas kohas ja ütled bussijuhile kuhu sul parasjagu vaja minna on. Bussijuht teeb marsruudi jooksvalt ja vastavalt peale tulevatele reisijatele. Sohvrid ei pea paljuks mõnes "peatuses" oma sõbraga pikemalt lobisema jääda või korraks poodi hüpata. Mingit graafikut neil bussidel pole, kõik kulgevad hägusas saareajas, kus kellelgi kuhugi kiiret ei ole.
Orkaan viis puuviljad ära
Buss viis meid pärast väikest ekskursiooni kohaliku reggae muusika saatel Port Vila turule. Lootsime sealt osta prooviks erinevaid eksootilisi puuvilju, aga kahjuks olid müügil peamiselt juurviljad, puuviljadest oli saadaval ainult väikseid banaane, greipe ja lisaks sellele veidra välimusega kohalikke vaarikaid, mis maitsesid siiski väga hästi. Kohalikud seletasid, et orkaan Pam viis nende viljapuud ära. Huvitav oli ka turumuttide kauplemistaktika. Ei olnud mingisugust valju kisamist ja oma kauba pähe määrimist - pigem vastupidi. Mõni müüja lamas lettide all, mõni oli pooleldi lösakil ja võttis justkui vastumeelselt raha vastu.
Port Vila linn ise on üsna kole
Port Vila teed on (väga) auklikud ja tolmused, kõnniteid enamasti ei ole. Inimesed elavad vaeselt ja nagu üks kohalik mees ütles, ei maksa katkist maja nähes arvata, et see on orkaani töö, maja võis olla katkine juba varem. Liiklus Port Vilas on üllatavalt viisakas, kuigi tänavad on kitsad ja autosid palju. Mingeid liiklusmärke ma küll ei näinud, aga juhid arvestavad üksteisega ja sõidavad viisakalt.
Tahtsin koledast Port Vila linnast võimalikult kiirelt välja saada, et minna Hideaway saarele, mis pidavat olema üks paremaid kohti snorkeldamiseks. Buss viis meid läbi 6000 elanikuga Mele küla väikse kai äärde kust me saime paadiga väiksele Hideaway saarele. See koosneb surnud korallidest ning jalutades on kuulda, kuidas korallid jalge all klõbisevad. Saar on nii väike, et umbes 10 minutiga võib sellele ringi peale teha. Hideaway saare rannikuvees asub paari meetri sügavusel maailma ainus veealune postkontor. Tegelikult tasub mitu korda mõelda, kellele saata postkaart ja kellele mitte - kehvema ujumisoskuse ja väiksema kopsumahuga kirjasõber võib seal täitsa hätta jääda, sest postkontorisse sukeldumine polnudki nii lihtne.
Snorkeldamine Hideaway saarel ja Vanuatul pakub meeletult silmailu. Maismaa elustik on see eest üsna kesine. Imetajatest on seal vaid nahkhiiri, ülejäänud loomad on sinna inimese poolt viidud. Mööda toaseinu jooksevad gekod ja taevas võib sageli näha puuviljadest toituvaid varese suuruseid lendrebaseid.
Baar džunglisügavustes
Vaikse ookeani saartel on alkoholist tunduvalt populaarsem narkootiline jook kava. See teeb suu ja keele tuimaks ja aitab lõõgastuda, aga erinevalt alkoholist ei tee peast lolliks. Jalutasin Port Vila tänaval ja küsisin ühelt kohalikult keskealiselt mehelt, kus lähim kava baar asub. Mees viipas käega ja ütles, et see on siin samas. Hakkasin astuma, kuigi ei saanud päris täpselt aru, kuhu mind suunati. Märganud minu segadust, kõndis mees järgi ja näitas, et tulukese all on baar. Siis nägin seda minagi: kõrgel toki otsas oli väike värviliselt vilkuv tuluke, selle kõrval džunglisügavustesse suunduv trepp. Alla baari jõudes leidsin eest mitmeid kohalikke, kes igaüks kuskil pimedas nurgas vaikselt istusid. Kava baaris oli üsna palju inimesi, aga erinevalt alkoholi serveerivast baarist oli kava baaris väga vaikne, kõik tiksusid omaette. Aia ühes otsas oli laud, kus peal olid liuad erinevate snäkkidega (praekala, juurviljad), mida kavale sakusmendiks peale hammustatakse. Seal kõrval oli suu loputamiseks vesi ja vann suuloputusvee sülitamiseks.
100 Vanuatu vatu (0,80 euro) eest ulatas teenindaja mulle kausitäie halli läbipaistmatut rüübet, mille ma korraga kõrist alla kulistasin. Maitse oli mõru ja vastik, aga okserefleksi päris esile ei kutsunud. Üsna kohe pärast manustamist muutusid keel ja huuled tuimaks, natukese aja pärast tekkis mõnus lõdvestunud tunne ja kerge surin kehas. Üsna kiirelt läks tunne üle. Mulle piisas alustuseks ühest kausitäiest, kuigi kohtasin seal samas baaris meest, kes oma sõnutsi joob iga päev kaks liitrit kava.
Retk üle kuumaastiku
Pealinn Port Vila asub umbes Hiiumaa suurusel Efate saarel. Sellest paarsada kilomeetrit lõunasse jääb Tanna saar, mis on tuntud oma pidevalt purskava ja väga ligipääsetava vulkaani poolest. Orkaan Pami poolt räsitud Tanna lennujaama tuli vastu sõbralik kohalik mees nimega Thomas, kes külalised oma džiibiga mööda neere põrutavaid teid kahe tunni kaugusel vulkaani jalamil paiknevasse külla viis. Tee viis meid üle süngete kivistunud laavamoodustiste ja üle tuhavälja, mis meenutas kuumaastikku. Kõik teed Tanna saarel olid kaetud musta vulkaanilise liivaga ja must vulkaaniline tolm tuli riietest alles mitme pesu järel täielikult välja.
Kuuldavasti kandis Tanna saar orkaanis kõige suuremaid kannatusi, aga kui mõned katkised palmid ja üksikud katuseta majad välja arvata, tundus Tanna väga hästi taastunud olevat. Püsivad majad on vanuatulaste meelest valge inimese arusaam elamisest. Vanuatul, kus tihti möllavad orkaanid ja pidevalt ähvardab vulkaanipurse, maavärin või tsunami, ei ehitata päriselt püsivaid maju. Enamasti elatakse lihtsates rookatuse ja punutud seintega hüttides, mida pärast looduskatastroofi on lihtne üles ehitada.
Kõikjal Vanuatul nägime palju sõbralikke kohalikke, kes alati naeratasid ja tervitasid meid. Vanuatul on lihtsalt nii kombeks. Lapsi õpetatakse juba maast madalast, et kõiki tuleb tervitada, olgu oma või võõras, valge või must.
Foto: Jaanika Põld
Kui päike Tanna kohal loojuma hakkas, seadsime sammud Yasuri vulkaani suunas, et kõrgel tulemäel päikseloojangut ja looduslikku ilutulestikku näha. Meie majutuskohast puuonnis viis vulkaani tippu 45 minuti pikkune tee läbi kauni troopilise metsa, kus kasvasid suured sõnajalad ja värvilised lilled. Vulkaanile lähemale jõudes võis kuulda kõuemürina sarnaseid jõmakaid. Taevast sadas tuhka, mille langemist ümbritsevatele taimedele ja puudele võis õrna sabinana kuulda. Ninasõõrmeid täitis omapärane lõhn, mis pisut meenutas mingitsorti põlevat keemiat. Teeperv suitses ja kiirgas soojust, siin-seal olid augud, kust pahises välja kuum aur.
Järsku lõppes troopiline vihmamets ja algasid tuhaväljad, jäänud oli ronida veel vaid viimane lõik. Vahetult enne viimset mäkketõusu oli üles seatud Vanuatu posti kirjakast, kuhu võis pista kirju või kaarte. Olles juba varem kohanud veealust kirjakasti jäi mulje, et Vanuatu Post võib tõepoolest olla üks ekstreemsemaid postiasutusi maailmas.
Kirjakastist viis edasi vulkaani tipu poole suuremate kividega ääristatud rada. Siis kadusid ka suuremad kivid ära ja teed juhatas kaasa tulnud kohalik. Keemia põlemise lõhn asendus vänge väävlihaisuga ja mürin kraatripõhjast läbis ihu. Ehavalges oli vulkaani küll võimas vaadata, aga tõeline tulevärk vallandus alles pärast päikseloojangut.
Yasuri vulkaan purskab praktiliselt lakkamatult. Väiksemad podisemised ja plahvatused leiavad aset iga paari sekundi järel, umbes korra poole tunni jooksul käib kõvem pauk, mis laava saja meetri kõrgusele õhku paiskab. Nendel hetkedel tundsime tugevat lööklainet, mis läbis keha. Me olime kraatrist siiski nii kaugel, et ohus me kordagi polnud, aga natuke hirmus oli ikkagi.
