Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 18: Kõrvalepõige Malaisiasse

Kirjutan iganädalaselt enda ja kallima seiklustest Austraalias ja mujal. Põikasime vahelduseks Aasiasse, kus muuhulgas Malaisiga lähemat tutvust sobitasime.

Kirju ja meeldejääv aeg Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris oli märkamatult läbi saanud. Oli aeg asuda Cameron Highlandse avastama. Vinnasime seljakotid selga ja lahkusime juba koduseks saanud hostelist. Bussijaama ei olnud pikk maa kõndida, kuid kuuma ja lämbe õhu käes, raskus seljas, ei osutunud see teekond lihtsaks. Jalutades püüdsid kõikvõimalikud kaubitsejad meid peatada ja midagi pakkuda. Taksot? Bussi? Öömaja? Keeldusime viisakalt.

Bussijaamas läksime koheselt juba tuttavaks saanud piletileti juurde. Eelmisel päeval piletit ostes oli üks noormees juhatanud meid ühe naise juurde, kes väljastas meile tšeki. Bussi täpse väljumisaja ja platvormi saavat teada alles järgmisel päeval, mil väljastatakse ka pilet. See tundus küll veidi kahtlane, kuid vähemalt müüdi piletit letist. Ega muud võimalust ostuks polekski olnud.

Õnneks laabus kõik, saime pileti ja asusime maa-aluses peatuses ootele. Oli segadust ja erinevaid busse, kuid lõpuks leidsime oma sõiduriista. Malaisias reisides peab koguaeg väga tähelepanelik olla, et mitte tüssata saada või valesse kohta minna. Meie ees sädistavad sakslannad hakkasid näiteks suure innuga oma kotte ühte bussi laadima. Platvorm oli küll õige ja väljumisaeg ka, kuid bussil polnud sihtkoha silti. Mu kaaslane Kaspar küsis bussijuhilt ja selgus, et see buss ei läinud Cameron Highlandsi. Nii et rusikareegel on uurida ja infot küsida, enne kui kuskile teele asuda.

Vahemaa Cameron Highlandsiga oli vaid 180 km, aga sõit kestis üle 4 tunni. Mägitee oli kitsas ja käänuline ning seal ei saanudki kiiremini sõita. Autod ja bussid sõitsid niigi kitsukese tee kohta kiirelt ja äkiliselt, nii et tekkis hirm ja soov turvavööd veel tugevamini enda ümber mässida. Malaisia liiklus on hirmutavalt kihutav.

Vaated olid muidugi lummavad, ürgsest palmimetsast kuni mäenõlvadeni. Vahepeal nägime ka külasid, kus majadeks olid põhiliselt puuonnikesed. Lapsed lippasid paljajalu onnikeste vahel ringi, koerad lesisid, pearätiga mosleminaised istusid maja ees. Vat selline elu siis!

Jõudsime lõpuks päris kõrgele. Cameron Highlands on Singapuri suurune, koosnedes erinevatest, väikestest linnakestest. Meie ööbime Tanah Ratas. On teine väike moderne linnake, mis meenutab üllataval kombel Austria mägiküla. Seda ilmselt moodsete hoonete rohkuse tõttu, mida saab seletada turismi lokkamisega.

Mägise asukoha tõttu on seal õhk jahedam, nii 20 kraadi kanti. Pärast Kuala Lumpuri lämbet õhku tundus see suisa jahe.

Seadsime end hostelis sisse, olles üllatunud selle puhtusest. Läksime midagi hamba alla otsima. Väikseid toidukohti oli seal palju, kuid suurlinnaga võrreldes olid hinnad veidi kõrgemad. Maitseelamusi saime igatahes hulgi. Järgmise päeva hommikuks ostsime tundmatut toodet nimega „Kaya“. Selgus, et tegu on kookosmoosiga, mis on äärmiselt maitsev. Sellest kujunes reisil olles me lemmikmaius.

Järgmisel hommikul võeti meid bussi peale ja viidi tuurile. Buss hilines päris palju, kuid kohalike rahuliku tempoga tuleb harjuda ja ei tasu ootamisel lasta meeleolu rikkuda.

Tuur oli ootamist väärt. Grupijuht iseenest oli vaatamisväärsus omaette. Ta oli malaisialikult sõbralik ja sundimatu. Muudkui jutustas ja viskas nalja. Temaga tekkis turvaline tunne kohti avastada. Olime Malaisia suhtes endiselt skeptilised ja kahtlustavad, sest kogu olustik seal on nii teistsugune ja kirev. Kahtlustavad olime, sest kartsime tüssata saada. Tegelikult mõtlesime veidi üle.

Külastasime kõigepealt väikse grupiga liblikafarmi, kus sai tutvuda erinevate madude, konnade sisalike ja muidugi liblikate enestega.

Edasi viis meid tee Mossy metsa, mis oli justkui trollide muinasjutust pärit. Puuoksad olid igatpidi väändus, mets oli mudane ning puujuured ulatusid kohani põlvedeni. Ronisime agaralt edasi, kuni nägime lihasööjalille suure „haardeõiega“, kes toitub putukatest. Samuti õnnestus meil tabada erkroheline madu puhkehetkel. Looduses madusid kohata on veidi hirmutav, kuid tegelikult ei ründa nad, vaid soovivad inimestest eemale hoida. Tuleb vaid ettevaatlik olla, et mõnele peale ei astuks.

Terve tee sihtkohtadesse saime imetleda imeilusat rohelist mägist vaadet. Selle ilu kirjeldamiseks ei jätku sõnu! Tegemist on teeistandustega, kus väiksed tublid kohalikud korjavad iga päev kilode kaupa teelehti. Aga need vaated! Imeline, nagu kauneimas muinasjutus!

Lõpuks külastasime teevabrikut, kus tee valmistamise protsessi tutvustati. Lõpuks sai kohvikus teed juua ja vaadet nautida. Sellest ei saanud küll, muudkui klõpsisime pilte.

Olles bussiga alla oma külakesse jõudnud, kinnitasime India restoranis keha. Taaskord oli eine äärmiselt maitsev. Aasia toidust võib vaat et sõltuvusse sattuda!

Jalutasime veel linna peal. Õhhkond oli seal nii läänelik, kuid seda turistide rohkuse tõttu. Õhhkond oli seal palju rahulikum kui pealinnas. Polnud tohutut sagimist ja trügimist. Kuid aeg oli edasi liikuda. Meid ootas paradiisisaar, mille võrratust ilust kirjutan järgmine kord.