Saaresuurune tänavateater Kuuba

Hõbenõudel serveeritavaid mereande ja 15 000 dollarit maksvaid vanu Moskvitše, vahendas Ivo Tšetõrkin Eesti Ekspressi Kohvrile.

Kuubast on üsna palju kirjutatud. See saar pakub eestlastele huvi ja peaaegu igaühel meist on Kuuba kohta oma arvamus. Olen lugenud jutustusi vanadest autodest, kommunismist, nostalgiast, sinise vee ja kuldkollase liivaga randadest. Aga ka poliitvangidest, raskest elust, elementaarsete tarbekaupade puudusest ja vabaduse piiramisest. Eestlaste “poliitiliselt teadlikest” missioonidest Kuubale, mis päädivad kummalise soovitusega sinna mitte sõita, et mitte oma rahaga toetada valitsevat režiimi, mida iga turist ühel või teisel viisil igal juhul teeb. Selline mõttekäik on minule vastuvõtmatu – ise käisin ära, aga teie ärge minge.

Igal juhul erutab Kuuba inimeste meeli hoolimata sellest, kas nad on seal käinud või ei. Ja midagi Kuuba kohta arvata eeldab igal juhul selle arvamuse subjektiivsuse tunnistamist. Ma ei usu, et ükski raamat või reis sinna aitaks meil selgeks teha, kuidas siis asjad “päriselt on”. Ei püüa minagi seda siinkohal teha.

Aga me ei pea laskma end ka mullis vedada mööda Havanna umbes nelja restaureeritud tänavat, kust elanikud on välja tõstetud sama jõhkralt kui olümpiarajatistele jalgu jäänud inimesed. Ega keha kinnitama riigirestoranis, kus mitte kunagi ei näe õhtustamas ühtki kohalikku ja millest saadava tulu eest ei arendata isegi Kuuba paljukiidetud tasuta haridust ja meditsiini, vaid mis libiseb lihtsalt mõne mõjuka kindrali taskusse. Sest jah, paljud Kuuba “turistiraha masinad” kuuluvad ja alluvad otsejoones sõjaväele.

Me ei pea elama ka teises äärmuses. Lihtrahvaraha ehk moneda nacional’i eest saab sööklas kollase, svammi välimuse ja maitsega keeksi vahele topitud hallikat vorsti. Võib proovida viia oma raha otse rahva kätte ning süüa mahlast homaari mõnes kodurestoranis ehk paladar’is, mis viimase aja kosmeetiliste reformide järel on hakanud jõudsalt paljunema. Parimad neist on, nagu ikka head asjad elus, veidi varjul ning neid niisama mööda kõndides ei leia. Ja seda ahhetamapanevam on elamus, kui oled jalutanud läbi laguneva Havanna kesklinna, tõusnud ilma akendeta vanas häärberis mööda kulunud, aga väärikat marmortreppi kolmandale korrusele, eksinud kuivama pandud pesu vahel ära, küsinud kaks korda teed, sest mõistus tõrgub uskumast, et selles inimesi täis lagunenud majas on restoran – ja avastada end seejärel valgete linade ning hõbenõudega ruumis, ümbritsetuna antiikmööblist, nautimas maailma parimaid ja värskemaid mereande.

Ning ööbima ei pea üldsegi suurtes steriilsetes hotellides – terve Kuuba on täis soodsaid ja põnevaid kodumajutusi, kus lisaks öömajale ja heale hommikusöögile on garanteeritud ka korralik kultuuriprogramm. Ilma särgita ja suure kõhuga naabrimees tuleb kruvikeerajat laenama ja räägib pool tundi majarahvaga juttu. Ema Ana Doris keedab kohvi. Vanatädi keerab lokirulle pähe. Peremees Miguel teeb päev läbi rasket tööd – istub toolil ja õpetab kahte poega, mismoodi nood peavad maja fassaadi roosaks värvima. Vasakult ka! Ei, Alejandro, sa jätsid sealt ühe koha vahele! Aga Miguel on hämmastava energiaga. Öösel kell kolm otsustab ta hakata voolikuga terrassi pesema. Kui ma hommikul unise peaga järele pärin, et miks just nii, naeratab peremees ja ütleb: nojah, oli vaja pesta! Ja kobib päevaks voodisse tuttu, et õhtul, kui päike madalam ja ilm pehmem, uuesti möllama hakata.

Kuubal ei ole suuri loodusimesid. Loodus on küll ilus, kuid suur osa saarest on suhkruroo istutamiseks muust elusast paljaks raiutud. Muidugi on kuulsad Kuuba rannad, kuid mind ilus rand põlvist nõrgaks ei võta – mul hakkab seal õige pea igav. Kuuba kõige suurem vaatamisväärsus on minu jaoks ikkagi see tänavateater, need inimesed oma igapäevastes toimetustes ja leidlikkuses vähegi inimväärsema elu nimel. Tänaval toimub tõeline vabaõhuetendus, “vaese mehe kabaree”, kus terve linn kohtub, vaidleb, kurameerib ja promeneerib. Tänav on Kuuba igapäevaelu sürreaalne ja sõnades kirjeldamatu kompott, mis elab harukordse kirega.

Muidugi tasub Kuuba hinge otsida ka tema muusikast. Kitši- ja klišeelaksu saab kahtlemata kätte Tropicana kabareest, kus 1939. aastast saadik on katkematult sääri üles pillutud. Kuid kuulsas filmis “Meie mees Havannas” oli laudade vahel igal juhul rohkem ruumi – täna proovitakse sinna ikka mahutada nii palju turiste korraga kui vähegi võimalik, 70 eurot tükist.

Kuid muusikat leiab ka mujalt. Suitsustest džässiklubidest – jah, Kuubal on ka muud muusikat peale Buena Vista Social Clubi –, aga ka varemetes majadest, kus higised kehad hommikutundideni son’i ja rumba rütmides väänlevad.

Klišeedest veel – ei saa ikkagi üle ega ümber nendest vanadest autodest. Jah, nad on esimesed asjad, mis Kuubaga seoses silme ette kerkivad. Kuid see vaatepilt on tõesti sürrealistlik – sõita sisse kahe miljoni elanikuga linna mööda neljarealist kiirteed, mis on täiesti tühi ja välja surnud. Ja sinu ees sõidab hobuvanker, mille külge on riputatud põlev tõrvik, et sa talle pimedas otsa ei põrutaks. Ning siis tuleb sulle vastu üksik 52. aasta Chevrolet. Tuleb tõsielu-ajamasina tunne peale küll, ning samas mõtlen, et põrgut, see ei ole ju normaalne! Seetõttu kõlabki egoistlikult ka hüüe, et Kuubale tuleb minna, kuni ta on veel selline, nagu ta täna on, sest see justkui viitaks sellele, et ta võikski selliseks jääda. Eks meri on ikka sama sinine ka edaspidi, aga muus osas on maa ikka tasapisi muutumises – mobiiltelefonid, arvutid, uued autod tungivad peale. Kuid väga tasapisi – ma ei usu, et Havanna lagunenud koloniaalmajad niipea oma eksootika kaotavad, hoolimata loosungitest riikliku restaureerimise kohta. Neid maju on lihtsalt liiga palju, ja nad on liiga katki, ja igas lagunevas majas elab liiga palju inimesi. Tänavad on öösiti pimedad, majad kukuksid nagu kohe kaela. Samm valgustatud peatänavalt kõrvale, ja algab hoopis teistsugune elu.

Ja mis uutesse autodesse puutub, siis uudis Raúli režiimi otsusest hakata rahvale uusi autosid müüma ei aja samuti kohalikke vaimustusest kiljuma – va õilsad sotsialistid küsivad oma “munitsipaalpoes” väikese Peugeot’ eest, mis meil ehk sinna 15 000 euro kanti jääb, ikka oma 30 000 ära. Meenutame siinkohal, et õpetaja või arsti palk on endiselt mõnikümmend dollarit kuus.

Küsin ühe taksojuhi käest, et kas see on tema Moskvitš, ja saan vastuseks:

“Ei ole, sõbra oma on. Ma tahan seda tegelikult ära osta, aga sõber ei müü.”

“Mis selline Mosse siis ka maksab?” pärin edasi.

“Umbes 15 000 dollarit,” ütleb mees.

“Oi. Kas sa tead, kui palju selline auto meie mail maksab?”

“No Kuubal on autod kallid. Pakun, et teie maal siis äkki 5000?”

Kui teatan, et meie kandis saaks sellise pilli kätte ehk umbes 300 dollariga, haarab mees kahe käega peast ning hüüab järsku sulaselges vene keeles:

“Ui bljäääd!”

No lepime kokku, et selline olukord ei ole normaalne. Ega õiglane.

Kui räägin kohalikele Eestist, küsivad paljud esimese asjana tõsimeeli, et kas pärast Nõukogude Liidu kadumist läks paremaks või halvemaks. Vastan, et vaata, kui praegu oleks Nõukogude Liit, siis ma siin sinuga juttu ei räägiks. Kuubalased ei saa ju samuti reisida. Päris jube on ikka omal maal niimoodi vangis olla, me ei oska enam hinnata seda vabadust, mille annab juba ainuüksi Eesti pass. Floridasse on Havannast 80 kilomeetrit, sama palju kui Tallinnast Helsingisse, ainult et Havannast Floridasse peab minema täispuhutud veoautokummi sees. Luban, et mõtlen nende sadade sel retkel uppunute peale, kui järgmisel korral Soome laevas kiruma hakkan, et ebamugav, kohti vähe ja õllesaba liiga pikk. Ei olnud see nüüd nii ammu ka, et üldse ei mäletaks, kuidas käisime poistega Suurupi mererannas luuramas, kuidas “pogranitšnikud” kahe meetri kõrguse helgiheitjaga igal õhtul kõrgelt pangapealselt veoauto kastist merd valgustasid, et keegi jumala eest õnnemaalt vehkat ei teeks. Ühe õnnetu saidki nad 80ndate lõpul kätte, kes proovis kummimadratsiga Soome ujuda. Kusjuures ise ujus ta lestadega madratsi järel, madratsi peal oli teibiga kinni uue elu algkapital – viinapudelid ja konservikarbid. Huh, võtab õlgu väristama.

Ah jaa, ühe müüdi pean veel murdma. Olen kuulnud nii mõneltki Kuubal käinult, et kõik tüdrukud on Kuubal väga... ee... sõbralikud. Lähed aga ööklubisse ja turistil on lööki nii, et silme eest võtab kirjuks. Teadmiseks siis, et selle “sõbralikkuse” tingib väga otsene ja reaalne valuutavajadus. Selle kõntsaraha eest, milles Castro klann inimestele palka maksab, võid osta vaid kohalikust poest vahukulbi või juba eespool viidatud svammi-keeksi hot dog’i. Kõigeks muuks on vaja niinimetatud turistiraha, konverteeritavat peesot. Ja selle nimel ollakse valmis paljuks. Mõni tüdruk toidab sel viisil mehe, ämmad-äiad ja lapsed. Ei tembeldatagi seda ehk otseselt prostitutsiooniks, aga arvata, et tüdrukud turistidega ainult nende ilusate silmade ja laheda aktsendi pärast sebivad, on pehmelt öeldes naiivne.

Mulle tundub, et turistidele proovivad võimud serveerida just seda Kuubat, mis 59. aastal koos klanitud hotellide, kasiinode, kabareede ja muu showbusiness’ega nende enda revolutsiooni järel ära kadus. Üks ja sama ilmatu suure sigariga kollases kleidis proua vaatab meile vastu kõikidelt postkaartidelt ja ka Lonely Planetist. Tal ei ole tänapäeva Kuuba reaalsusega muud pistmist kui vaid see, et klouni tuleb mängida, sest raha vajab teenimist. Parimad ja huvitavaimad kohad aga ei ole märgitud ühelgi kaardil. Nende leidmiseks on vaja kolada Havannas sihitult ringi, piiluda nurgatagustesse, varuda aega, kannatust ja hoida kõik meeled avatud – seda maad tuleks kogeda mitte ainult silmadega. Mitte lasta vedada end mööda revolutsiooni- ja rummimuuseume, vaid otsida Kuubat tänavalt, suitsustest salsaklubidest, kodudest ja rahva seast.