Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 15: dušihoolik matkal

Kirjutan reisikirju enda ja kallima seiklustest Austraalias. Eestis muudkui väisasin loenguid ja rühkisin juristina tööd teha, aga siin on elu teine. Oleme jõudnud austrifarmis töötades rändamiseks raha koguda. Hetkel ongi käes reisimise magus aeg. Rändame läbi Kesk-Austraalia põhja poole, sealt lendame Aasiasse ja siis naaseme Austraaliasse. Tule uuri, kuidas meil läheb!

See ei ole puhkus, see on seiklus!
... nentisin ma, kui me taas mööda kivist tasapinda üle kilomeetri üles-alla ronisime. Tõepoolest, see reis on olnud aktiivne. Oleme külastanud ohtralt loodusparke, vihmametsi, ekselnud džunglivõsas, imetlenud vaateid...Nimekiri on ääretu ja otsatu. Üks on küll kindel – nii pikalt pole meist kumbki looduses viibinud. Oleme ikkagi mõneöise erandiga kaks nädalat järjest metsas telkinud. Õnneks on pea iga telkimiskoha juures olnud korralik tualett ja dušš, nii et kasimata olema ei pea. Milline kergendus preili dušihoolikule, beebisalvrätte polegi puhastamiseks eriti vaja olnud.
Liigume aina põhja poole. Katherine-nimelisest linnast sõitsime Nitmiluk (Katherine Gorge) loodusparki. Seal olid imelised kosed ja kaunid vaated jõele. Vot sealne jõgi oli küll selline, kus kujutaks ette krokodille elamas – kollane ja sogane. Lisaks sai ronida kõrge künka otsa ja imetleda kosekesi. Kuivõrd kaunis on seal! Nii mõnus on pista matkamisest kuumenenud jalad jahutavasse vette, tunnetada voolu tugevust, samal ajal imetledes veekohina saatel kaljusid ning neilt alla voolavat koske. Puhtus, värskus, rahu, uuestisünd! Loodus on tugev, võimas ja inimene seal kõrval nii väike, hädine lausa.
Matkamine nõuab veeresurssi. Täidame igal hommikul neli suurt veepudelit, lisaks on meil matkaseljakotis kaheliitrise mahutavusega veepaak. Soovitan - väga mugav matkamiseks, vett saab juua torust ja ei pea janu korral veepudeli väljavõtmisega jändama. Siiski, igaks õhtuks on meil sellele kogusele joogiveele ots peale tehtud. Niivõrd palav on ju ja dehüdratsioon kerge tekkima. Ma sain päikese käes hommikueinestades peaaegu päiksepiste. Nii et päikse eest tuleb end ikka mütsi ja tugeva (vähemalt 30 SPF) kreemiga kaitsta. Kreemist hoolimata saab endale jume ja randid peale nii umbes tunni ajaga. Päikse kütmist on palju intensiivsemalt tunda, kui kargel põhjamaal kodusel Euroopa mandril.

Reisi jooksul oleme näinud tohutult palju loomi. Nagu loomaaias kõnniks, tõepoolest. Kõrbes oli tavaline, et veised ja emud ületasid teed. Troopikas oleme sagedamini näinud kängurusid. Üks isegi poseeris meile turvalisest kaugusest. Troopikas on rohkem ka sisalikke, nii väikseid halle kui suuri ja värvilisi. Eile nägime metseesleid. Nad ei erinenudki välimuselt kodueeslitest, olid ehk tibake suuremad.
Siin troopikas elavad nahkhiired. Need samad imelikud olendid, kelle väljaheited on korrosiivsed ning kes sünnitavad pea alaspidi. Nende häälitsused meenutavad moondatud beebinuttu, mis on väga veider ja natuke isegi hirmus. Dingode öine ulgumine on täiesti tavapärane. Kakadu rahvuspargis oli tohutult palju suuri konni. Õhtupimeduses oli igas tualetiboksis vähemalt üks poti kõrval ootamas. Moondunud printsid ehk, eks printsessid peavad ju ka vahel tualetti külastama.
Kui kõrbes matkates segasid eelkõige kärbsed, siis siin kliimas leidub õhtuti rohkelt sääski, kes pidavat viiruseid levitama, nii et määrime end usinalt putukatõrjega kokku. Teate küll, päeval mäkerdame päiksekreemiga, et õhtul kohe vahelduseks tõrjet peale hõõruda.
Katherinest liikusimegi edasi Kakadu rahvusparki, mis on üks Austraalia kuulsamaid. Seal sai uudistada aborigeenide 25 000 aasta vanuseid koopamaalinguid ning kivide otsa turnides imetleda kaunist vaadet. Koopamaalingud olid olemuselt lihtsad, nagu eeldada võibki. Näiteks oli joonistatud kala või kriipsujuku moodi mees odaga. Sattusime peale tasuta giidituurile ja teadis rääkida, et palju on kujutatud Barramundi kala, mis oli aborigeenide toidulaua üks olulisemaid loomseid toite. Tänapäevalgi on see tummise liha ja rikkaliku maitsega kala kohalike toidulaual väga levinud. Aborigeenid pidasid oma toitu ja selle päritolu nii oluliseks ja austusväärseks, et maalisid sellest pilte ja rääkisid lugusid.
Jalutasime ka Kakadu pargi kuulsa Billabongi jõe ääres. Sinna jõkke ei tohi mitte mingil hetkel minna, sest krokodillioht on pidev. Ka ei tasu jõe ääres näiteks kala puhastada, see meelitavat ka krokse ligi.
Litchfieldi rahvuspark Northern Territory osariigi ühe kuulsaima kohana oli tohutult lummav. Kui imelised kosed, mõnusad ujumiskohad kose all, looduslik hot tub (eesti k -vann), kaunis vihmamets ja ilusad vaated siin on! Veetsime Litchfieldis kolm ööd, nii et kaks tervet päeva sai matkamisele kulutada. Ujuda võib siin teatud kohtades julgelt, sest üles on seatud kroksilõksud. Huvitav, millised need veel välja näevad?
Meeldejäävamad kohad selles pargis on Wangi Falls oma kõrge kosega, millele ei jää alla Florence Falls. Ma pole elu sees ujunud koos niivõrd suurte kaladega. Nagu akvaariumisse siseneks. Ägedad olid ka termiidipesad. Siin märkab tee ääres veidra kujuga (küll kandilised, küll ümmargused) kivilaadseid moodustusi. Selgus, et tegu on kuivanud liivaga. Vihmahooaeg tõstab liiva üles ja päikse käes kuivab see mitmemeetriseks. Huvitav!
Oleme kahe nädalaga sõitnud maha üle 5000 km. Võrdluseks, Eestist Rooma on ca 2500 km. Sõidud on siiski parajalt päevade peale ära jaotunud, pealegi oleme mõned päevad täitsa paiksed olnud. Kui reisi alguses olime väga energilised ja jõudsime telkimiskohta reeglina alles pimeda hakul, siis nüüd tahaks juba natuke pikutada ka. Matkamise, uute kohtade, muljete, emotsioonide ning asisematest teguritest telgi ja priimuse ja oma saja asja pideva autosse paigutamise tulemil on ikka juba reisiväsimust ka tunda. Ideaalne oli päev, kus hommikul asusime koskesid jms vaatamisväärsusi läbi käima ning juba pärastlõunaks olime karavanpargis. Grillisime liha, sõime korraliku kõhutäie, mina lebotasin basseinis, olelesime niisama. Suvesoe õhk on natuke laisk, veidi rammestunud ja nakatab sellega meidki. Peagi saab palmide vahel imetleda tähti, päiksevalgust ei jagu hilisõhtuks. Magamamineku ajaks ei ole temperatuur langenud, alles pärast südaööd saab tunda veidi jahutavamat tuulekest. Varahommikul tõustes on õhk soe, kuid kosutavam ja värskem.
Meie Austraalia looduse avastamine on selleks korraks lõppenud. Peagi sõidame Darwinisse, veedame seal natuke aega ja siis juba astume lennukisse, et kõigepealt veidi Singapuri avastada. Veel seikluseid on ees!