Maailma lõpus ootavad hundid
Ainult üks koht maailmas on pääsenud mu T-särgile: Sarajevo, linna nime kõrval 1984 ja hundi pilt. Ma tahtsin kohe tema juurde sõita.
Järgmine kord kuulsin Sarajevost 1992. aastal – siis oli Bosnia ja Hertsegoviina lausa neljaks aastaks kõikides uudistes – et jälle unustusse kaduda.
Ehkki särgist olin lasteaialapsele kohases tempos kohe välja kasvanud, ei olnud ma ka 19 aastat hiljem välja kasvanud mõttest tema kodumaale sõita. Piisavalt rahulik aeg oli käes.
“Hundid kardavad inimesi,” võttis matkajuht Lorenc mina-tean-kõige-paremini-toonil ise teema üles, kui viimaseid meetreid Bosnia ja Hertsegoviina kõrgeima küla Lukomiri poole turnisime. “Siin küttisid lambakarjused veel üsna hiljuti hunte nii, et kui mõni arvati kusagil küla lähedal olevat, saadeti üks kõrge häälega naine metsa huikama. Hunt põgenes vastupidises suunas, kus külamehed juba koertega ootasid, ta kuhugi kanjoninurka lõksu ajasid ja maha lõid.”
Ainult ühe naise on hundid minu teada lõhki kiskunud, märkis ta pärast väikest pausi. Järgnes veel üks paus, päris pikk paus, mille ajal me lõpuks külla jõudsime.
Lukomiris olid vaatamata optimistlikule statistikale kõik hoovid kõrge traataiaga piiratud. Mis sest kasu on, et hunt inimest kardab, kui lamba hele mää-ää-ääh neid kärbsepaberina ligi tõmbab.
Ja hunte on seal kandis metsades sama paksult kui kärbseid.
Suuremasse osasse Bosnia metsadest pole peale demineerijate varsti juba 20 aastat kellelgi asja olnud. 1992.-95. kestnud kodusõja ajal said metsad nii tihedalt maamiine täis – mida isehakanud sõdurid muidugi kaardistada ei taibanud ega osanudki – et neid ikka veel otsitakse ja kahjutuks tehakse. Huntidel on kahtlemata mingi seitsmes meel miinide vältimiseks ja metsas mõnusalt rahulik elada.
“Paar aastat tagasi oli kohutavalt kuiv suvi, siin olid suured metsatulekahjud,” rääkis Lorenc, kui alles olime teel Lukomiri poole ja natuke peale Sarajevo piiri mõlemal pool teed mäed ja metsad taevast varjama hakkasid. ”Igalt nõlvalt kostis plahvatusi, see oli täiesti õudne, nagu poleks sõda vahepeal lõppenudki.”
Aga vähemalt sai päris suur ala nullkuludega demineeritud ning jälle lapike maad juurde, kuhu julgelt matkama minna võib.
Meie sihtisime Lorenci džiibiga aga mägesid, kuhu kunagi ühtegi maamiini keegi panna ei jõudnudki. Paksud metsad, olümpiamängudeks ehitatud suusakuurort ja vaade riigi kõrgeimale tipule Bjelašnicale jäid seljataha, tee muudkui aga keerutas mäest üles. 1472 meetri kõrgusel asuva Lukomiri poole, kus ühena vähestest kohtadest sõda inimesi ega hunte kunagi häirinud pole.
Lukomir ei ole mingi kuulus kõigi religioonide pühapaik või maagilise kaitsekilbiga koht – sinna lihtsalt viib nii pagana halb tee, et keegi pole seda kunagi tahtnud vallutama hakata. Viimase sõja ajal oli serblaste armee tegelikult juba peaaegu kohal, olles tee peal maatasa teinud naaberküla Umoljani, kui nendeni jõudis info, et bosnialaste sõdurid on lähenemas. Võõrastes hunte täis mägedes lasta endal taganemistee ära lõigata? Üks mošee, paarkümmend elumaja, 46 inimest ja mõnisada lammast pole seda väärt, leidsid serblased ja rahutu maa katusel asuvas Lukomiris püsis maailma kõige suurem rahu isegi Euroopa ühe kohutaivama sõja ajal.
Ainsad vaenulikud tegelased on Lukomiris niisiis hundid, kellega ma projekti Hunt käigus täiesti kindlalt kohtuda ei soovinud. Vaatamata Lorenci seisukohale inimeste ja huntide asjus uskusin ma, et ilmselt on vähe hetki, mis ühte kiskjat veel rohkem vaimustada võiks, kui kamba pensionäride ja nende pontsakate lammaste otsa komistamine.
Selle kõige järgi tundub Lukomir asuvat vähemalt sama kaugel kui Kuu või keskaeg, aga tegelikult on küla Sarajevost kahetunnise autosõidu kaugusel. Oleks Lukomir Šveitsis, oleks selle sajandeid vanades kivimajades ammu butiikhotellid ja gurmeerestoranid; lammastel oleks küljes nende pulssi mõõtvad andurid, mis hundi lähenemisest põhjustatud ärevushoost karjusele signaali saadavad; mööda tänavaid vuraks elektriautod ja mäenõlvadel vuhiseks Swarovski kristallidega tikitud suusajopedes oligarhid.
Aga Lukomir on Hertsegoviinas, mis tähendab, et seal on üks kõrts, mitte ühtegi hotelli, lambaid kaitseb allah, tänaval longivad paar lehma ja üks haige jalaga koer ning talvel eksib sinna vaid mõni hull suusamatkaja.
Vejsil Čomor oma naise Rahimaga, kellega küla esimese maja hoovis kohtusime, polnud Lukomiri juhuslikult eksinud. Nad olid külas elanud sündimisest saadik ja ainus eksitus nende elus oli see, et üle seitsmekümnene paar pidi viimastena küla elanikest talvele alla vanduma ja hakkas kaks aastat tagasi ka novembrist aprillini Sarajevos laste juures elama.
Nad mäletasid aegu, kui külas oli nii palju rahvast, et tegutses isegi algkool. Nüüdseks on nad leppinud mõttega, et need ajad ei tule enam tagasi. Ehkki üldiselt ei ole saatusega leppimine Bosnia ja Hertsegoviina inimestel veres. Selleks on vaja mitut meetrit lund ja lähimaid inimesi alles kolmetunnise matka kaugusel.
“Aga kogu talve ainult ootasime, et saaks Lukomiri tagasi!” Rahima häälest oli kosta, et suve teine pool on juba toonud pähe sünge mõtte lähenevast elust kanalisatsiooni ja keskküttega majas, mis ei olnud tema unistus. Ei olnud kunagi olnud, mis sellest, et noorena pidi ta olema pööraselt ilus ja reegel ütleb, et ilusad külatüdrukud tahavad suurde linna lihtsat elu elama.
Rahima oli üks neid naisi, kes ka 72aastaselt oli küla kõige ilusam tüdruk. Tema jaoks oli paradiisi definitsioon elada koos oma mehega oma külas mägedes – tal oli seega kõik, mida ta tahtis. Lukomiri inimesed pole kunagi olnud üleliia nõudlikud.
Ehkki maailma lõpus elava 76aastase mehe kohta oli Vejsil tegelikult väga šikk praegugi. Meie saabudes istus ta hoovil pakul, triiksärk ja pintsak seljas ning pesunööril laperdavad pikad naiste püksid pea kohal, ja voolis puutükist lusikat.
Kõik Lukomiri täiskasvanud teevad tööd, kuni nad vähegi jaksavad: peavad lambaid, teevad käsitööd ja kasvatavad ise oma toidu.
Lambad, kapsas ja kartul kasvavad hästi; ürte, ravimtaimi, marju ja seeni vohab mägedes, piima jaoks ostetakse igal kevadel lehm – ja müüakse sügisel linna kolides jälle maha.
Ainult tomati võtab külm küll kohe ära – ja talvine 4-5 meetri paksune lumekiht hävitab ka kõige vastupidavama kasvuhoone – kuid neid saab tänapäeval linnast poest ka tuua.
Keskpäevaks muutus suvine päike mägedes aga nii väljakannatamatuks, et Vejsil võttis siiski pintsaku maha. Tuppa varju ei läinud aga keegi. Kogu elu käis soojemal ajal õues, kus lihtsalt on mõõtmatult rohkem ruumi - tillukestes majades on kõigis vaid pliidiga eeskoda ja kaks ainult hädavajaliku mööbliga tuba, kõik umbes sama suured kui Siiri Sõnajala BMW.
Alles pimedas taandusid kõik tuppa. Kui kuu tõuseb, siis uluvad hundid küla ümber mägedes tõepoolest.
Klassikalisi vaatamisväärsusi ei ole mõtet Lukomiri otsima sõita, ehkki see on üks vanemaid püsivalt asustatud paiku Euroopas. Kõrts ja mošee muidugi on. Alguses olid külaelanikud 13. sajandil tekkinud iseseisva Bosnia kiriku liikmed, mis tugines bogomiilide õpetusele (selle rajasid kristlased, kes polnud päris rahul ei katoliikluse ega õigeusuga), hiljem võtsid vastu islami. Mõlemad religioonid peavad suhet jumalaga üsna isiklikuks asjaks. Lukomiris on see nii isiklik, et mošee võti tuleb soovi korral laenata naabermajas elava mehe käest, palvele ei kutsu keegi. Kõrts oli õnneks lahti kogu aeg.
Kui elu maapeal tundub paradiis, siis on ilmselt raske leida motivatsiooni alles surnult sinna pääsemise nimel pingutamiseks, ehkki hundid oleks seal kindlasti sama muhedad kui olümpiamängude maskott.
