Autori selgitus võidupildile: “Lastekodu mitmekümne tüdruku vahel oli jagada vaid üksikud nukud. Kui keegi tüdrukutest nuku enda kätte sai, siis tõi ta selle üldjuhul vabatahtlike ruumi hoiule vältimaks, et keegi teine sellega mängida ei saaks. Esimestel päevadel istuski see nukk meie toa nurgas nukrutsedes ja aegajalt sattudes vaid meie endi näppude vahele. Kuid pärast nädalat paguluses olnuna tõime nuku tagasi rahva sekka ning pildistamise ka üles tüdrukute esimesed emotsioonid nuku kättevõtmisel.”
Vaata ka ülejäänud esiletõstetud töid, millest avatakse 6.novembril Riigikogus näitus!

Lõuna-Birma (Myanmari) kauges tipus Andamani mere rannikul asuv Myeik on ligi 200 000 elanikuga peamiselt kalapüügist ja kummitootmisest elatuv linn. Lisaks on see värav Merqui arhipelaagi – peaaegu täielikult avastamata paradiis 800 saarega. Meri annab saaduseid, võimaldab transporti ning meelitab turiste. Myeiki keskel asuv rand ilmestab hästi terves Kagu-Aasias levinud probleemi. Arenenud majandusega kaasnevate võimaluste puudumine sunnib inimesi maksimaalselt looduslikke ressursse ekspluateerima. Kalapaatide armee tühjendab armutult merd, ka lõhkeainega. Puuduv jäätmekäitlus süsteem on asendatud selle sama merega, mis osa prügi neelab ja osa inimestele randa tagasi toob. Reostus viib lõpuks meresaadused, turistid ja kohalike tervise. Kas suudame selle umber pöörata?
Foto autor: Kaarel Roosa


Pühapäeviti ostsime teise vabatahtlikuga kohalikult Ghana külaturult lastekodu lastele, kus me igapäevaselt vabatahtlikud olime, mune. Järjekordsel munakeetmise pärastlõunal tabasime köögist kaks poisikest potist viimaseid peotäisi riisi välja kraapimas. Lastekodus võib aga sellise käitumise eest lapsi ka füüsiliselt karistada ning meie kohustuseks tehti juhataja poolt taolisest tegevusest neid teavitada. Loomulikult oli igasugune füüsiline karistus meile vastumeelt ning seega jõudsime poistega kokkuleppele, et me ei teavitada lastekodu mamma`t kui nad lasevad meil nendest pilti teha (ja ka enam salaja ei käi söömas). Esimene tingimus täideti, aga teise tingimuse täitmiseni meie kohaloleku ajal ei jõutud.
Foto autor: Laura Toomlaid




Pilt on tehtud Keenias 2015. aastal Samburu maapiirkonnas, kus koolilapsed jooksevad koolist meie (turistide) poole uudistama, kes me sellised oleme. Rööm ja uudishimu uue kogemuse järgi oli suur.
Foto autor: Peeter Karask


Pilt on tehtud Keenias 2015a. pealinnas Nairobis, kus väike laps potil istudes asja ajamas. Sellises keskkonnas ei tundnud ta väga halvasti, pigem tundus see tavapärane keskkond selleks.
Foto autor: Peeter Karask



Nagu Austria režissööri Ulrich Seidli esimeses osas „Paradiisi” triloogiast, “Paradiis: Armastus” ( 2012), saavad Diani rannas kokku kokku esimese ning kolmanda maailma kõige kontrastsemad probleemid: üksindus, purunevad inimsuhted, mugavus ja mugavuskilod ning teiselt poolt vaesus, töötus, mure ja hirm homse pärast. Nende maailmade kohtumine on võimalik, teineteisemõistmine aga mitte.
Foto autor: Silvia Pärmann


Kohaliku traditsiooni järgi on vee kandmine naiste ja laste töö. Kuigi vett saadakse läheduses asuva hiigelsuure puu juurte alt allikast ja see näib puhas, on ometi nii, et kastmiseks ja loomadele kõlbab see küll, aga inimkasutuseks tuleb puhastada. Kellel juba on onni seinal Euroopa abina saadud uhke veepuhastus süsteem, see naudib seda, teised peavad keetmisega leppima.
Huvitav on aga see, et kogu küla kinnitab üksmeelselt, et allika vesi tuleb puust, ja mitte pinnasest. Ja et kui puu maha raiuda, on vesi ka hetkega otsas. Ning imestavad kuidas valge mees nii lihtsat asja ei tea...
Foto autor: Toomas Uri



Parkisin oma mootorratta Chini osariigi mägede vahel asuva külakooli juurde. Juba peatudes kuulsin koolimajast laste elavnevat häält. Mõni sekund hiljem olid nad kõik akendel. Olgugi, et nad on pärit Birma vaeseimatest peredest on need lapsed siin rõõmsad ja õnnelikud nagu kõikjal mujal. Järgnevate päevade jooksul tutvusin külakooli õpetajatega. Üks neist, kahekümnendate alguses olev neiu Yin Maythein õpetas Birma keelt, teadust ja inglise keelt. Tema sõnavara inglise keeles piirdus üksikute sõnadega, ei teagi, palju ta teiste oma õpetatavate õppeainete kohta teadis aga siiski kool ja noorte tahe seal kauges külakolkas õpetada on juba algatuseks suur asi.
Foto autor: Vahur Mäe


Chini animistlike hõimude jaoks on tätoveeritud mustrid naiste nägudes olnud osa nende kultuurist. Kuid kahjuks on buddismi ja selle sümboleid soosiv sõjaväline hunta selle nähtuse kaotamiseks eelmise sajandi 60-ndatest alates palju vaeva näinud. Tänasel päeval võib veel kolmekümne aastastel ja vanematel naistel näo tätoveeringuid kohata aga mitte noorematel – Birma väga mitmekesine kultuur on kadumas.
Foto autor: Vahur Mäe


Pisike Myine soojendab oma paljaid varbaid ja käsi kuniks tema ema ta bambushütti magama viib. Siin kõrgetel mäeharjadel on külmadel talveöödel ainukeseks soojaallikaks lõke. Tunnen piinlikkust, sest isegi oma paksu talvemütsi ja fliisiga on mul öösel külm. Mina aga olen siin kõigest mõne öö, need lapsed peavad aga neis karmides tingimustes korralike riieteta, rääkimata soojast toast, kogu talve hakkama saama.
Foto autor: Vahur Mäe

Konkurss "Väärikas elu kõigile" toimus MTÜ Mondo projekti „EYD2015: Media for Development“ raames. Projekti eesmärk on meedia abil tõsta ühiskonna teadlikkust globaalsetest teemadest ja väljakutsetest ning seda rahastab Euroopa Komisjon.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena