Tahad teada, milline näeks välja maailm pärast apokalüptilisi sündmusi? Siis reisi Tšornobõli
Erki Loigom külastas kurikuulsat Tšernobõli ehk ukrainapäraselt Tšornobõli, veelgi täpsemalt Pripjati
asumit, kus 1986. aastal toimus rahuaja suurim tuumakatastroof. Tänaseks on see unikaalne objekt külastajatele niivõrd-kuivõrd avatud.
26. aprillil 1986 oli minu mälu järgi erakordselt soe ilm. Olin siis üheksa-aastane ja hammustasin läbi juba mitmeid maailma asju, kuid sellele päevale järgnevate sündmuste ja selle tagajärgede hoomamiseks ei jagu lõpuni arusaamist tänaseni.
Sel kaunil päeval, õigemini varahommikul toimus Ukraina NSV-s Tšornobõli (meil kasutatakse küll rohkem venepärast sõna Tšernobõl) aatomielektrijaamas inimliku lolluse tõttu rahuaja suurimaid tuumakatastroofe, kui vastu taevast lennutati jaama piiride kompamisel selle neljas reaktor. Hiroshimat ligi nelisada korda ületanud radioaktiivse reostuse tase valgus soodsate lõunatuultega üle kogu Euroopa, suurima kahjustuse sai Valgevene, osa Poolast ja märkimisväärselt kannatas ka Baltikum. Reostuse fikseeris ja avalikustas maailmale Rootsi, kes mõõtis kõrgenenud radioaktiivsuse oma õhuruumis. Nii palju teada-tuntud faktidest.
Soovitangi reisi Tšornobõlisse eelkõige neile, kes tunnevad huvi selle katastroofi enda kui ka selle mõjude vastu ajaloo kulgemisele.
Siis saab sellest reisist tõeliselt värinaid tekitava elamuse. Kindlasti on omamoodi vaatenurk ka loodushuvilistele, kelle jaoks on piirkond omapärane eksperimentaalne looduspark. Kahjuks võib toimunu kohutavaid mõjusid jälgida ka kiirituskahjustuste ulatuse uurimisel, sest just esimese laksu saanud Gomeli linn Valgevenes paistab silma tohutute väärarengutega sündivate laste suure hulga tõttu.
Sündmuste epitsenter Pripjat
Esmalt olgu selgitatud, et kuigi tunneme õnnetust ja piirkonda Tšernobõli nime all, siis tegelikult asub sellise nimega linn ligi 25 kilomeetrit elektrijaamast eemal.
Mina külastasin seda unikaalset paika enne kriisi ja siis piisas nädalasest etteteatamisest ning õigel ajal Maidanil olemisest, sest just sealt algasid varahommikused tuurid. Päris üheselt ei olnud selge ka siis, kas see ekskursioonide korraldamine oli päris seaduslik, sest järjekindlalt ilmus meedias teateid, et kord külastused keelatakse, siis jälle lubatakse jne. Veel nädal enne minu reisi ilmus kohaliku siseministeeriumi kodulehel info reiside lõpetamisest turvariskide maandamise ettekäändel, kuid reisibüroo kinnitusel asusin Kiievi poole siiski teele.
Buss Kiievist sõidab ligi kaks tundi. Siis jõutakse suletud tsooni esimese kontrollpunktini.
Kogu ala on umbes 30 kilomeetri raadiuses kuulutatud suletud tsooniks, kuid tänu valitsevale korrale (nimetaks seda pigem siiski korralageduseks) ei suudeta piirkonda päris suletuna hoida ja seeläbi on näiteks just hiiglaslikud seened selles piirkonnas korjajate lemmikud.
Olgu veel mainitud, et kui võtate sirkli ja veate 30-kilomeetrise raadiusega sõõri ümber Pripjati, siis kolmandik tekkinud ringist satub Valgevene territooriumile ja seal ei ole piirkond kuidagi suletud. Aga just sellele maalapile langes suurim saastehulk esimeste katastroofijärgsete tundide jooksul. Eriti isukatele radioaktiivsete isotoopide sõpradele pakutakse Tšornobõli asulas ka üksteise otsa tõstetud soojakutest moodustatud hotellis ööbimist.
Tegelikult on õhu puhtus linnas võrreldav Tallinna kesklinna omaga ja peale emotsionaalse laengu sealt midagi võimalik saada ei ole. Pärast pooletunnist instrueerimist sõidab päevinäinud reisibuss 20 kilomeetrit Pripjati suunas ja teele jääb mitmeid lagunenud hooneid ja rajatisi, kuid ka mitu täies elujõus majapidamist.
Radioaktiivsus sel määral enam nii ohtlik ei ole, et ligi kolmveerand sajandit elanud inimeste eluiga märkimisväärselt lühendada ja nii neid seal kolmekümne ringis oma elamist jätkabki. Ukraina on neile kindlustanud kord nädalas mobiilse arstiabi, toiduained ja joogivee. Elektrit majapidamistes ei ole. Vaid mõni kilomeeter enne epitsentrit hakkab paistma Pripjatile viitav kivisilt ning pinge tõuseb. Veidi enne linna läbitakse veel kord passikontroll, mis seekord on juba tõsisem.
Apokalüptiline džungel
Apokalüptiline džungel Pisut vähem kui kolmekümne aastaga on loodus teinud uhkest nõukogude eliitlinnast omalaadse apokalüptilise džungli, kus saab selgeks pajuvõsa võim betooni üle. Ilmselt veel pool sajandit ja Pripjatist on alles vaid kivihunnikud.
Elamiskõlbmatuks jääb piirkond veel ligi 800 aastaks, sest see on periood, mil viimased ohtlikud aatomituumad on lõhustunud ja maapind taas puhas. Kõik liikumisteed linnas on uuesti asfalteeritud, pinnas nende alt eemaldatud ja muudetud külastajatele ohutuks. Samuti näitab Geigeri loendur absoluutselt normaalsel tasemel õhusaastet.
Radioaktiivne tolm on tolm selle otseses mõttes, mis tõuseb õhku siis, kui seda maast jalgadega üles lüüa. Seetõttu on keelatud liikuda heinasel alal, kühveldada mulda või olla muul moel kokkupuutes pinnasega. Eraldi lugu on metallidega, millele liginedes loendur hulluks läheb. Metallidega on lood piirkonnas kehvad, sest kõik, mis vähegi kannatas ära varastada, on ka ära varastatud. Nii ei leia me ühestki hoonest näiteks radiaatoreid ja ka mööblitükkide metallosad on kadunud.
Neljas reaktor
Arvestades siiski asjade olemust ja kulgu, ei tasu kunagi milleski ülearu kindel olla.
Geigeri loendur kerib näidu ligi kümme korda üle normi, kui kuulame giidi loengut reaktorist paarisaja meetri kaugusel. Kuigi hetkel käib ja on lõpusirgel uue ja moodsa sarkofaagikatte rajamine, võib Tšornobõl 2 tulla hoopis maa alt. Nimelt on ohtlik radioaktiivne kütus endiselt hoones ja läbib tempoga mitu sentimeetrit aastas raskusjõu mõjul endale teed allapoole.
Tsoonist väljumisel tuleb läbida radioaktiivsust mõõtev masin, trampida jalad kõvasti puhtaks ja uurida, et riietele ei oleks jäänud külge heinakõrsi. Riided soovitatakse kodus kohe pesumasinaga pesta, seda eraldi muudest esemetest.
Enne õhtut olen tagasi Kiievis, mõne bekrelli võrra valgustatum, ning võtan ette neutraliseeriva õlle. Tegelikult saate kas või paaritunnisel lennureisil märksa suurema koguse radioaktiivset kiirgust kui päevasel viibimisel Pripjatis, röntgenipildi tegemisest rääkimata. Tšornoboli ohud aga ei ole veel lõppenud, eriti arvestades Ukrainas toimuvat.
