Tegelikult prantslased neid konni nii väga ei söögi
Maailma kõige ilusam paik on päris kindlasti Lõuna-Prantsusmaa, kirjutab Riina Kangur äsjailmunud Petrone Print´i sarja reisiraamatus "Minu Nizza. Paradiis käeulatuses". Aga selleks, et siinsed kaunimad kohad üles leida, peab siin kohapeal elama.
Sellest sain ma aru juba siis, kui ma siin esimest korda viisteist aastat tagasi käisin. Teevõrgustik on siin tihe, igasse paika viib kümme teed ning ühel hetkel kaovad juhatavad sildid täiesti ära. Ja siis sa keerutad autoga, edasi ja tagasi, üles ja alla... ja kirud muidugi ka. Et kuradi... ning millegipärast toob meel huulile ikka sõnu konnadest, nende söömisest ja sööjatest. Aga ega tegelikult prantslased neid konni nii väga ei söögi. Või vähemalt ei söö nad neid enam nii palju kui varem. Sest nii tihti, kui ma olen siin inimestelt küsinud, pole mõni neist konnakesi eales maitsta saanudki (kuigi tegelikult on jahus paneeritud konnajalad üks väga hõrk roog). Nii et arvata võib, et prantslastele, kes neid risti-rästi teid siia planeerisid või ehitasid, ei olnud ema või naine lõunasöögiks konnajalgu kaasa pannud.
Nii me otsisime esimesel aastal, kui siin puhkamas olime, Gourdoni. Muidugi, tänu sellele poolepäevasele otsimisele sattusime me kogemata kombel nii mõnegi hingematvalt kauni paiga peale. Ent kui tahtsime teist korda sinna hingematvalt kaunisse paika minna, ei leidnud me sinna viivat teed enam üles.
Nüüd, kui mul Nizzas Eestist külalised käivad, näitan ma uhkusega võrratuid kohti siin ümbruskonnas, kuhu, ma tean, nad ise poleks iialgi teed leidnud. Näitan sellise uhkusega, nagu oleks need minu valdused ja minu maa.
Uhkusega tutvustan teile: Gourdon.
Gourdon on paik, kus hing tõeliselt puhkab. Sa võid lihtsalt istuda seal müüri peal, vaadata alla orgu ja tunda sõna otseses mõttes füüsiliselt, kuidas hing puhkab. Ei ole vaja kiidusõnu, ei ole üldse sõnu vaja. See on sõnatu lummus, mis sind seal valdab. Sealt avaneb võimas vaade alla rannikule ja Gourdon ise on korraga nagu pisike helkiv klaasitükk su peo peal. Nii miniatuurne, nii kaunis, nii habras. Tahaks peopesa kinni pigistada ja selle väikese aarde endale jätta. Aeg-ajalt teha pihu vaikselt lahti ja – lihtsalt imetleda.
Gourdonis valmistatakse käsitsi vapustavalt kaunist klaasi: ehteid, pokaale, nipsasjakesi. Ja need kõik tehakse kohapeal, sealsamas mägede vahel, keskaegsetes majades, millest mõned nüüd ateljeedeks ümber on kohandatud.
Suvel on Gourdonis mõnusalt soe – pole ei liiga palav ega liiga jahe. Kui alt mere äärest tulla, kus teadagi parajalt palav on, siis Gourdoni jõudes tundub sealne mägine jahedus lausa värskendusena. Talvel Gourdoni sõites tasub arvestada aga ka miinuskraadide ja lumesajuga.
Kui Tiina mulle külla tuleb ja me Gourdoni sõidame, siis sajab alguses natuke vihma. Nii ei saa me peatuda Hundikuristikus ega imetleda sealseid kosejugasid.
Mida kõrgemale me tõuseme, seda külmemaks läheb õhk, vihmasadu asendub kerge lörtsiga ning vaateväli aheneb tänu pilvedele, millest meil läbi sõita tuleb. Ma näen, et Tiina on veidi pabinas. Tee on kitsas ja käänuline, nähtavus halb, kohe kõrval on kuristik ja me ei tea ju, kas tee on lume tõttu ka kerge jääkatte peale võtnud. Käänulist ja kitsast teed, kuristikku ning pilvi ma ei karda, aga musta jääd kardan küll. Ma tean, et mu autol on head rehvid all, aga niisamuti olid Briani autol, kes Kanadas musta jää ja 80kilomeetrise tunnikiirusega surma sai. Ma tean palju koledaid õnnetusi, mis musta jää tõttu aset on leidnud. Ma olen ise ka ühe sellise õnnetuse üle elanud, kuigi, tõsi, tookordses õnnetuses olid otseselt süüdi olematu mustriga rehvid.
Aga õnneks võib ka seda öelda, et kui siin Prantsusmaal üldse midagi korras on, siis on need teed ja informatsioon teede olukorra kohta. Nii ma tean, et kui pole musta jää eest hoiatavaid silte, siis tõenäoliselt pole ka musta jääd. Kui pole üles pandud teemärke, millel on kujutatud raudkettidega autoratast, siis pole asi veel nii hull.
Aga märgates Tiina silmanähtavat ärevust, ei saa ma mitte teda naljaviluks veidi kiusamata jätta.
„Kas sa näed, kui kitsas tee on?“ ütlen ma. Ning Tiina vastab „mhmh“.
„Ja vaata, kui käänuline,“ jätkan ma. Tiina ainult noogutab.
„Vaata aknast välja, kohe su kõrval on kuristik,“ ja ma lehvitan parema käega akna poole tema paremal käel.
„Ohhh, jajah, aga vaata sina teed!“
„Ära karda!“ naeran ma.
Aga vastuseks tuleb vaid jajah ning mhmh.
Mulle meeldib mägiteedel sõita. Kui mul oleks kedagi, kellega seda vapustavat tunnet ja mägede ilu jagada, siis käiksin ma tõenäoliselt iga päev Gourdonis või mõnes teises väikeses mägilinnas. Aga Serge ei hooli mägede võimsast ilust ega kaunitest käänulistest teedest. Ta ütleb, et ta on seda küllalt näinud. Mina muidugi ei saa aru, kuidas millestki nii kaunist võib kord ka küllalt saada. Aga ehk on see seesama suhe, mis minul muuseumidega – lihtsalt omal ajal sai liiga palju ja nüüd ei tõmba enam üldse. Jumala loodud ilu näib võimsam, müstilisem ja kordumatum.
Iga kord Gourdonist ära sõites olen ma mõelnud, et ükskord tahan siin kaljuserval piknikku pidada. Tõelist Prantsuse piknikku, hea punase veini ja mitme juustusordiga. Aastaid olen sellest unistanud, iga kord mõelnud, et kui jälle kord külalised Eestist tulevad, siis.
Katkend reisiraamatust "Minu Nizza. Paradiis käeulatuses". Riina Kangur. Kirjastus Petrone Print 2015.
