Rännak Indiasse Himaalaja jalamile, 4. osa: lennukiga puulatvu riivamas

Hetked.ee blogijad on oma India-reisilt saatnud oma kolmanda loo, mis jätkub varahommikuse Gangese vaatamisega ning lennukiga puulatvade riivamisega. Kuid see on alles algus veel suuremale seiklusele...

Käes oli hommik, aga väga varajane ärkamine. Kell oli umbes pool viis ja hotell, koos töötajatega oli veel sügavas unes. Sellest andis märku vastuvõtulaua ees põrandal poolpaljalt sügavalt magav vastuvõtutöötaja. Ainsaks riideks tema ponkspaljal kehal oli niudevöö.

Ajasime unise töötaja üles ja ta helistas meie paadijuhile, kuna pidime sel hommikul minema vaatama päikesetõusu Gangese jõel.

Peatselt saabuski majutuskoha juurde paadimees. Paadi poole liikudes silmasime taaskord tänaval lehma, mispeale rääkis mees meile loo sellest, miks lehmad on Indias niivõrd pühaks kujunenud. Need karjaloomad on Indias au sees, sest kohalike jaoks sümboliseerivad lehmad emafiguuri, kuna nad kannavad piima andes inimestele sarnaselt elu edasi.

Jätkuvalt oli väga pime ja peatset päikesetõusu võis vaid aimata.

Paati istununa hakkasime ümbruskonda jälgima. Vaatamata varasele hommikutunnile kihas jõeäärne linnaosa elutegevusest. Inimesed kümblesid jões ja pesid end pühas vees.

Kõigepealt jõudsime kohta, kus põletati ööpäevaringselt surnukehasid. Paadimees viis meid kalda poole, et näeksime riitust lähemalt. Kehasid palsameeritakse enne põletamist kõikvõimalike õlidega ja karvad aetakse ära, et õhk ei mattuks äärmiselt ebameeldivasse haisu.

Sellegipoolest tundsime tugevat söestunud puidu aroomi ning ninasõõrmetesse tungisid aroomid, mis võisid meenutada põlenud liha kirbet lõhna.

Edasi sõitsime matusepaigast sugugi mitte kaugel asunud templi lähedale, kus pesid valju muusika saatel end kirevates sarides (kohalik riideese) naised, keda oli pidustustele saabunud hulgaliselt. Religioossetest pidustustest tohtisid osa võtta peaasjalikult naised ehk meestele oli karm kvoot peale pandud.

Paadimees jõudis teha vaid paar tõmmet kaldast eemale, kui ühtäkki nägime taevas suurt punast ketast. See hetk oli hingemattev! Seepeale tegime väga palju pilte, aga proovisime mitte liialt kaamera taha peituda. Päikese välja ilmudes hakkas kaldalt kostuma võimas muusika, mis sobis maagilisse hetkesse suurepäraselt.

Tüüpiline turistilõks - kingitus võhivõõralt

Tagasi hotelli poole jõudes sattusime eheda turistilõksu otsa. Nimelt viskas teises paadis olnud müügimees meile papptaldriku, millel olid lilled ja küünlad ning ütles, et see on kingitus. Kui me küsisime enda paadi juhilt, kas see on tasuta, siis ta vastas pidevalt, et see on kingitus. Tagantjärgi hakkas müügimees loomulikult "kingituste" eest ruupiaid nuiama.

Kaldale jõudes otsustasime veidi jalutada. Sel ajal tuli meile meelde, et eelmisel õhtul käisime ühes ehedas tänavatoitu serveerivas kohas, kus meil jäi arve maksmisest raha puudu. Meid teenindanud hindu ei saanud kurjaks, vaid ütles, et võime puudujäävad ruupiad järgmisel päeval tagasi tuua. Karolin hindas seda väga, kuna eeldas, et ta võib mõistva suhtumise asemel hoopis kärkima hakata. Loomulikult kõndisime toidukohast läbi ja andsime sõbralikule töötajale puuduva raha tagasi.

Nüüd polnud meil enam aega terve päev jalutada, sest pärastlõunal läks meil lend Delhisse.

E-piletiga lennukisse

Taksoga lennujaama jõudes avastasime, et turvatöötajatel oli vaja näha pardakaarti ja passi, aga meil polnud pardakaarti välja prinditudki. Eeldasime, et seda saab teha lennujaamas sees. Küll aga olid meil vajalikud reisidokumendid mobiilis ja seepeale hakkas turvatöötaja mitu minutit elektroonilisi pardakaarte üles-alla kerima, et leida üles reisijate nimesid. Ta oli meeletult segaduses ja kutsus paarilise appi. Nii seisid nad meie kõrval ning jätkasid keskendunult detektiivitööd. Töö ei kandnud vilja ja lõpptulemusena pidime nimed ise telefoniekraanilt üles leidma ning neid passiga kõrvutama. Tüdinenud mees ei saanud jätkuvalt millestki aru ja ühmas meid lennujaama sisse, ent hetke pärast tormas meie juurde uus töötaja ja küsis, kust me tuleme ja kas oleme ikka abielus. Kui vastasime eitavalt, siis tegi töötaja mureliku näo, aga siiski lubas lennu poole liikuda.

Varanasi ja Delhi vahel lendasime kompaniiga Air India. Robert oli kuulnud, et isegi indialastele endile ei meeldi Air India, kuna teenindus jätab soovida ja lennukid pole just kõige uuemad. Samas oli see kõige odavam lend. Kuigi turvakontrolli läbimine võttis aega, siis võis käsipagasisse jätta kõiki vedelikke, isegi kaheliitrise veepudeli.

Lennujaam oli üsna tühi ja teha polnud seal midagi. Ainult Tartu lennujaam on siiani sellest väiksem olnud. Lennukile lasti lausa tund aega enne õhkutõusu. Seespoolt ei näinud lennumasin üldsegi kole välja, vaid punased istmed olid väga indiapärased. Istusime oma kohtadele ja jäime lootusrikkalt õhkutõusu ootama. Uksed läksid kinni, aga lennukis puudus täielikult igasugune ventilatsioon. Robert istus varsti läbimärjas särgis ja Karolin piinles õhupuuduse käes.

Ootamatu start

Start ise oli ka võrdlemisi kummaline, kuna ei lennusaatjad ega piloot ei andnud õhkutõusust mingilgi viisil märku. Kui lennuk oli maapinnast lahti rebinud, jäime pikaks ajaks justkui puude latvu riivama. Piloot jäi äärmiselt kauaks madalale, kuid edasine lend möödus siiski ilma vahejuhtumiteta. Peale selle, et toit oli väga halb (kahe pooliku nisusaia vahele oli pandud paar kapsalehekest ja törts ketšupit ning sellega asi piirduski!)

Üsna varsti maandusimegi India pealinnas New Delhis. Lennujaamast võtsime pre-paid ehk ettemakstud takso ja suundusime hotelli poole, milles ööbimiseks olime Booking.com-i kaudu broneeringu teinud.

Ühtäkki hakkas taksojuht meile seletama, et hotell on kinni pandud, aga olime kuulnud erinevatest petuskeemidest, mistõttu jäime endale kindlaks. Sõidame otse hotelli, aga kui kohale jõudsime, siis tuli kohe takso juurde veel üks hindu, kes hakkas sama juttu rääkima. Loomulikult oli taksojuht lahke ja lubas oma sõbra hotelli ära viia.

Maksime takso eest ja läksime hotelli vastuvõtulaua juurde olukorda lähemalt uurima. Vastuvõtutöötaja ütles meile, et hotell on kinni ja me võiksime mõne teise hotelli otsida. Samas teadsime, et Booking.com-i reeglite järgi peaksid nad meile otsima samas hinnaklassis uue hotelli ning me ei pea topeltsummat välja käima. Seejärel anti Robertile mobiil, millega sai helistada hotelli juhatajale. Juhataja ei tahtnud reeglitest midagi kuulda ja korrutas vaid: "Ma ei saa aru!" või "Meil pole vabu tube. Hotell on kinni pandud!"

Kõne Booking.com-i kõnekeskusesse tegi asjad selgemaks ja hotellile tehti ultimaatum. Nimelt pidid nad leidma veerand tunni jooksul meile asendusmajutuse või vastasel juhul pidi hoopis Booking.com poole tunni jooksul meile sobiva öömaja leidma ja hotelli selle eest karistama. Nad hakkasid ülikiiresti tegutsema ja juba mõne hetke pärast istusime taksos, mis pidi meid järgmisesse hotelli viima.

Juba väljastpoolt oli näha, et uus hotell oli alles ehitusjärgus. Tuppa jõudes avastasime, et see nägi tõesti ilus välja, aga uks ei läinud lukku. Kui kutsusime töötaja ust vaatama, siis ta ei osanud midagi peale hakata ja meid juhatati lõpuks teise tuppa. Seal undasid konditsioneerid nagu kosmoselaevad ulmefilmis, aga olime rampväsinud, nii et ei võtnud sellega enam midagi ette.

Õhtusöögi võtsime hotelli lähedal asunud tänavasööklas, kus oli küll suur oht kõhuhäda saada, aga olime endale kaasa pannud ettenägelikult probiootikume, mistõttu oli julgem tänavatoidu pakkujaid väisama minna. Kui saime kõhu mõnusalt täis, siis enam pikemaks linna peale ei läinudki, kuna hommik oli ju varajase algusega. Sel õhtul poleks me osanud ettegi kujutada, milliseks veel järgmine päev kujuneb...