Rännak Indiasse Himaalaja jalamile, 3. osa: Varanasi tänavalabürintides ekseldes kohtasime põnevat hindut

Robert ja Karolin Hetked.ee-st on reisiblogi teises veel endiselt Varanasis, kust liiguvad varavalges edasi järgmisse põnevasse kohta. Teel kohtasid nad kohalikku õpetajat, kellega jätkus juttu mitmeks tunniks.

Päev algas hommikusöögiga, aga küpsetava päikese eest varjumiseks sõime einet katuse asemel hoopiski vahekorrusel. Söögi kõrvale tellisime lassit, mis on värskendav ja mõnus jogurtijook. Näiteks oli seda saadaval banaani- või meemaitselisena. Robert tellis mõlemat maitset korraga!

Edasi oli vaja taskud ruupiatega täita ja selleks otsustasime leida üles sularahaautomaadi. Vanalinna tänavad on Varanasis kitsad ja muutuvad üsna peatselt kõrge äraeksimise võimalusega rägastikuks. Ei möödunud minutitki, kui meid tervitas juba esimene udarakandja.

Vahetult enne pangaautomaati asus tempel, mille ukse taha oli tekkinud pikk-pikk järjekord. Teineteise selja taha olid rivvi võtnud vähemalt poolsada kohalikku, kes muutsid niigi kitsal tänaval liikumise veelgi keerulisemaks.

Pärast sularaha võrra rikastumist pöördusime hotelli poole tagasi mööda kõrvaltänavaid, nii et tagasi Ganpati Guesthouse´i usteni jõudsime alles tänavatel ekslemise lõppedes. Teel nägime palju väikeseid ärisid, kus müüdi kõike alates pühapiltidest ja rõivastest lõpetades igapäevaste kodutarvetega. Samal hommikul käisime veel riidepoes, mis toimis ka sotsiaalse ettevõttena. Teisisõnu tähendab see, et osa tulust läheb kohaliku kogukonna heaks.

Poes oli meeletult palju ilusaid kohalikus stiilis rõivaid ja neid oli tõesti kõikvõimalikes värvikombinatsioonides, mida vähegi on võimalik silme ette manada. Saime mõlemad endale erineva stiiliga püksid, mis India tänavatel kohalike maitse-eelistustega kokku sulavad.

Keskpäeval mängisime päikesega peitust

Jalutasime mööda jõekallast, aga iga natukese aja tagant läksime kuhugi varju, sest päike oli eriliselt kuum ja õhutemperatuur üle 40 kraadi. Suur osa inimestest oli leidnud päevaks varjualuse, kuhu lihtsalt heita ja silmad sulgeda. Teised pesid end jõevees või olid sättinud rätiku päikese kätte. Tänavatel sibasid kuumuse eest varju väikesed sisalikud. Ühtki saba näpu vahele ega jalge alla õnneks ei jäänud!

Pärastlõunal istusime jõe ääres kivile maha, jälgisime kohalikke inimesi ja harva mööda kõndivaid turiste ning puhkasime veidi jalgu. Peatselt tuli meiega juttu ajama end Shishirina tutvustanud hindu, kes eristus teistest positiivselt nii hea inglise keele kui müügijutu puudumise poolest. Temaga oli kaasas õde, kes vestlusest peaaegu üldse osa ei võtnud. Seega arutasime kolmekesi kõikvõimalike teemade üle, näiteks tulid jutuks Eesti ja India vahelised kultuurierinevused.

Üks suurimaid erinevusi seisneb perekondlike traditsioonide hoidmises. Tihtilugu valivad Indias vanemad oma võsukestele välja kavalerid, kellega konservatiivsemates perekondades ollakse sunnitud isegi mittesobivuse korral abielluma. Shishir usub, et ühiskond on muutumas läänelikumaks ja liberaalsemaks, aga arvatavasti on silmnähtavate muutusteni veel tükk maad käia. Üldiselt on naiste õigused Indias põhjusega kasvav teema. Näiteks tasub vaadata karmi, aga silmiavavat filmi “India tütar” (2015).

Shishir polnud ise Varanasist pärit, vaid tegeles seal koolis õpetamisega. Ta rääkis, et koolid on muutunud Indias tänapäevasemaks ja arenenumaks, aga siiani tuleb ette juhtumeid, mille käigus on õpilasi kehaliselt karistatud. Huvitavatel teemadel vesteldes hakkas aeg lendama ja juba mõne aja pärast avastasime, et olime kivil mitu tundi istunud. Jalutasime kõik koos mööda jõekallast edasi, misjärel jätsime järgmise korrani hüvasti.

Õhtu jätkuks heitsime pilgu taaskord eelmises loos kirjeldatud vaatemängule ja tantsule, mis põhilise ghati juures aset leidis. Sel õhtul plaanisime varem magama minna, kuna järgmisel hommikul ootas ees varajane tõusmine ja põnev plaan, millest lähemalt juba peatses blogipostituses.