Rännak Indiasse Himaalaja jalamile, 1. osa: jaama infotöötaja jäi kõik vastused võlgu

Tänasest alustab Reisijuhi reisiblogi, mida peavad Robert ja Karolin Hetked.ee-st. Rändurite eesmärk on jõuda Indias Himaalaja jalamile, kogeda sealset teistsugust elutempot ja käia kohtades, kus välisturistid on suur haruldus. Võib-olla leida ka jälgi hiljutisest maavärinast.

Meie lend Mumbaisse lõppes maandumisega niiskes õhtupimeduses. Juba lennuki aknast nägime tihedalt lennujaama piirdetara vastu ehitatud majakesi ja kuure, mille juures leegitsesid lõkked ja helkisid laternatuled.

Mumbais on küllaga slumme, kus elavad vaesuse kõige madalamas astmes ülimalt väheste võimalustega inimesed. Seekord me aga linnaga lähemalt tutvust ei jõudnud teha, sest juba kaheksa tunni pärast ootas ees lühike lend Raipuri.

Lennujaama väljapääsu ette pidi nimeplakatiga jõudma hotelli poolt organiseeritud autojuht, aga lähemal uurimisel polnud loomulikult juhist kippu ega kõppu. Vaatasime järjest kümneid ja kümneid silte, kuumus oli raskeid kotte ringi vedades veelgi hingematvam ja hädavajalikud allesjäänud unetunnid tiksusid aina vähemaks.

Pärast mitut nurjunud telefonikõnet ja siltide igast kandist uudistamist otsustasime lõpuks takso kasuks.

Taksosid sai lennujaamast eelnevalt makstud talongide alusel, mistõttu suuremat sorti trikitamine polnud agaratel taksojuhtidel võimalik. Meie juht oli aga unne suikunud ja vajas ühe kohaliku poolt sõbralikku raputamist, et unemaalt Lõuna-India kuuma reaalsusesse tagasi tulla.

Üsna lühikese sõidu järel saime hotellis sõba silmale, kuid kindlasti mitte piisavalt, sest äratuskell tirises halastamatult juba kell neli hommikul. Mumbai oli ärkvel.

Lennujaama sõites oli tänavatel linnaelanikke, kes avasid ärisid, lasid hommikueinel hea maitsta või läksid juba tööpostile. Kindlasti jäi silma palju inimesi, kes lihtsalt kondasid sihitult tänavatel ning kellel polnud arvatavasti kuhugi minna.

Lennujaama turvakontrolli läksime eraldi teid pidi, kuna järjekorrad olid meestele ja naistele kahte lehte lahku lükatud. Erinevalt meeste avalikust läbikompamisest toimus naiste turvakontroll eraldiseisvas boksis varjavate kardinate taga. Poolteist tundi kestnud Raipuri lennul olime me ainsad valged inimesed.

Raipuri aplad lehmad

Raipur on Charkandi osariigi pealinn, mille kohta teadsime vaid seda, et see asub ühes kõige vähem välisturistide poolt külastatud India piirkonnas. Lennujaamas tegutsenud infotöötaja jäi kõikide vastustega võlgu, nii et võtsime jälle takso ja maandusime rongijaama vahetus läheduses, et peatuspaika otsida.

Teel tervitasid meid suured prügihunnikud ja aplad lehmad, kes prahilaadungite peal tallusid ja söögikõlbulikku kraami otsisid.

Õhtul väljus Raipurist öine rong Varanasisse. Sõit pidi kestma tervelt kakskümmend tundi. Kuna aga eelmistel öödel jäi meil unetunde kõvasti puudu, läksime kohe peatuspaiga jahile.

Juba teises hotellis leidsime taskukohase pakkumise ja seadsime end sisse. Toa põrand oli kaetud värviliste paberiribadega ja meid tuppa juhatanud noor poiss asus neid innukalt koristama.

Pärast paaritunnist pikutamist läksime välja ja avastasime end tänavatelt, kus kõik meid ainiti jõllitasid ja nii mõnedki tervitama tulid. Sarnaselt maanteele leidus siingi hulgaliselt lehmi, kes mõnikord lausa keset autoteed mäletsesid. Suur osa majadest olid poolikult valmis ehitatud ja liiklus oli Indiale omaselt meeletult lärmakas. Indias antakse autoteedel pidevalt signaaliga märku möödumisest, ohtlikust olukorrast ja ausalt öeldes tihti isegi ilma otsese põhjuseta. Signaalitamine on lihtsalt liikluskultuuri lahutamatu osa.

Esimene väljas söömise kogemus tabas meid taimetoitu pakkuvas restoranis, kus tellisime ehku peale menüüst riisi, tundmatut rooga ja kohalikku naani nime kandvat lapikut leiba küüslauguga. Ettekandja taaskordsel saabumisel toidumüsteerium lahenes. Selgus, et riisi kõrvale sööme põletavalt vürtsikat kastet priskete tofukuubikute ja köögiviljadega. Suu põles ja pärast iga üksikut ampsu pidi kurku ohtralt veega kastma. Loomulikult vürtsikate roogade austajatele on see taevalik eine. Indialased ise ütlevad, et vürtsideta road on magedad ja maitsetud.

Söömise ajal jälgisid restorani töötajad meid pingsate pilkudega. Tundus, et kõik eestlaste suutäied said hoolikalt üles loetud.

Pärast söömaaega kõndisime linnas ringi ja tundsime endid jätkuvalt justkui staaridena. Inimesed vaatasid autodest, rolleritelt ja rikšadest kaela kangeks jäämiseni.

India rongijaamad - kaootiline transpordimüsteerium

Hotellituppa tagasi jõudes ja voodil pikutades kuulsime ühtäkki valju mürinat. Kõuekõmina ja sähvatavate pikselöökide saatel vajus taevast alla tihe vihmasein, mis muutis tänavatel liikuvate mototaksode ja lehmade elu parajalt kibedamaks. Siiski oli näha, et kohalikud olid vihmahooaja algusega arvestanud ja tulid muutunud oludega üsna hästi toime. Mussoon ei tähenda tingimata lakkamatut sadu, mistõttu juba varsti saime rongijaama poole vantsima hakata.

Jaamahoone koos perroonidega oli meeletult kaootiline. Inimesed sagisid ümberringi, rongid saabusid ja lahkusid vingete huigetega ning õhku täitis hingemattev põlenud kütuse hais.

Alguses polnud meil õrna aimugi, kuidas sõbranna Riinu poolt broneeritud piletitega edasi käituda. Kas minna otse rongile? Kas vahetada pardapiletite vastu välja? Seisime mitmes järjekorras, ühes neist tunglesid kohalikud teineteist toore jõuga kõrvale lükates ja teenindaja tähelepanu nimel võideldes. Selles järjekorras polnud meil midagi pihta hakata.

Seejärel kasutasime ära India kultuuri võlusid-valusid ehk Karolin läks naistele mõeldud kassajärjekorda, kus pääses oluliselt kiiremini löögile. Viisakas, aga umbkeelne teenindaja saatis meid jaamaülema juurde, kes lõpuks platvormi numbri ja muud üksikasjad selgeks tegi.

Kuid sekeldused platvormile jõudes sellega veel ei lõppenud, sest vahetult enne Varanasi rongi saabumist jõudis samasse kohta teine pikk-pikk rong. Indias on kusjuures tõeliselt pikad rongid ja vaguneid jagub silmapiirini. Esimesest vagunist viimaseni kõndimine võib aega võtta tervelt kümme minutit.

Kahtlesime, kas tegu võib olla ikkagi meie rongiga. Robert läks asja uurima ja Karolin jäi kotte valvama, kuid lõpuks selgus muidugi, et see sõidab täiesti teise piirkonda.

Samal ajal käis platvormil ja selle ümber üliaktiivne elutegevus. Naised hüppasid platvormilt alla ja kergendasid end kaitsva ääre varjus, lapsed pissisid otse platvormile ning rööbastest vaid mõne meetri kaugusel tehti põõsa ääres koos tänavakutsadega meeleolukat lõkkeõhtut. Otse loomulikult olime jätkuvalt tähelepanu keskpunktis ja pilke heideti igast suunast.

Kella veerand kümne paiku õhtul saabuski vajalik rong, ent see tähendas järgmise väljakutse seljatamist. Nimelt pidime leidma teise klassi vagunid, kuid läksime esmalt rongi valesse otsa. Suure jooksmise ja raske seljakotiga möödujatega põrkumise järel olime jõudnud tormata ühest rongi otsast teiseni, kust lõpuks õige vaguni üles leidsime. Algas öine sõit Varanasisse.