Katkend reisiraamatust: sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind

Liivo käib hommikul raudteejaamas ja tuleb tagasi positiivse uudisega: rong Sambiasse sõidab. Kui Allah soovib, siis juba homme. Kuna Malawi viisade osas on endiselt kõik ebaselge, siis peame kurbustundega selle väikse, kuid kirjade järgi võluva Aafrika riigi külastamise plaanist loobuma ning võtma suuna otse Sambia peale.

Käime korra veel suurema delegatsiooniga rongijaamas asju üle täpsustamas. Stalkerlik ehitis on justkui välja surnud, kuid tundub sedamoodi veel ägedam. Lõpuks leiame ikkagi paar hingelist, kelle kaudu jaamaülema telefoninumbri saame. Mingit võimalust pileteid ette ära osta või muul moel homse sõidu osas kinnitust saada aga ei õnnestu. Rõhutatakse vaid, et oleksime homme hommikul punkt kell seitse kohal.

Päeval kohtame ameeriklannat, kes töötab Rahukorpuse heaks. Tema juhendamisel käime külastamas üht AIDSi vastu võitleva organisatsiooni kontorit. Tegemist on valgete seintega, pisut kõleda ruumiga, kus suure laua taga istub tähtis mees ja tema ümber vaikides veel kolm-neli inimest. Tähtis mees räägib ja teised on vait. Mõni jüngritest vaatab aeg-ajalt oma nutiseadme ekraani, kuid vestlusesse ei sekku. Tähtsalt mehest saame teada, et hiljutise visiidi ajal naaberkülla testiti sadat inimest, kellest nelikümmend kolm olid HIV positiivsed. Päris hull protsent! Ühe suure probleemina tõi ta välja veel teismeliste tüdrukute koolist väljalangemise raseduse tõttu. Üks asi on seotud teisega. Kus otsast seda sasipundart harutama hakata, ei oska küll öelda. Teavitus, teavitus ja siis veel natuke teavitada. Turvaseksi propageerimisest oleks kindlasti palju kasu, kuid järglaste saamine on samuti oluline. Siin-seal on vastavateemalised plakatid ülal, kuid sihtrühmast paljud on ju kirjaoskamatud. Nende jaoks pole lööklausetest ja lendlehtedest abi.

Hommikul oleme raudteejaamas kohal punkt kell seitse, nagu meile eile öeldi. Rahvast hakkab vaikselt kogunema ja esimesed müügiletid avatakse. Hannes soetab endale uued alukad kõlava nimega Obama Fashion. Lisaks peenpesule õnnestub meil nüüd osta ka rongipiletid, mis kamba peale lähevad maksma 89 000 Tansaania šillingit. Pagasi eest, mille alla kuuluvad meie rattad, tuleb maksta aga 110 000 šillingit. Algne hind oli 116 000 šillingit, kuid Hannes suutis 6000 šillingit alla kaubelda. Peab tunnistama, et kollektiiv ootas paremat esitust. Ilmselt hakkab Hannes rooste minema.

Esialgne väljumisaeg 07.53 lükkub edasi 11.08 peale. Kui hilineda, siis täpselt. Probleemiks olevat öösel mägedes mahasadanud vihm, mis on rööpad märjaks teinud ja rong ei saa mäest üles. Ülejäänud reisijad oleks seda justkui ette teadnud ning, nagu hiljem selgub, tulevadki alles lõunaks kohale.

Ootamatult süllekukkunud vaba aeg sisustub elava keskustelu ja netiskäikudega. Mõni saab kodust ka hoiatuse, et tagasi tulles ootab reisiselli ees karm tubane režiim.

Rong saabub kell 12.00. Selleks ajaks on kogu jaamahoone siginat-saginat täis. Eilsest vaikusest, mil oleks nõela kukkumist kuulnud, pole jälgegi. Osa tuleb maha, osa ronib peale. Kaupu tõstetakse ühest kohast teise. Meie rattad lähevad ka kuhugi poole liikvele. Jõuame veel küljekotid maha võtta, kuna nii soovitas jaamaülem. Turvalisuse kaalutlusel. Peame tunnistama, et ammu pole sel teemal üldse mõelnudki. Rattad saavad külge papist lipikud, kus kirjas, et need kõik kuuluvad Hansole.

Meil on teise klassi kuuekohaline kupee. Uks käib küll kinni, kuid akent ees ei ole. Selline mõnus vana nõukaaegne vagun kunstnahast istmete ja kitsa vahekäiguga. Kes kunagi odavamalt Tallinnast Moskvasse sõitnud on, see mäletab. Igatahes stiilipuhas ja tore. Liivo okupeerib kohe kõige parema aknaaluse koha, mis jääb näoga sõidusuunda. Algne vabandus on see, et ta filmib, kuid pärast ta lihtsalt mõnuleb seal. Kohavalikuid oskab Liivo elus teha.
Enne liikuma asumist ostame veel hunniku kartulikrõpse, mida kaubitsejad akendest sisse suruvad. Neid on kaasasegatud meelelahutusjookide kõrvale hea krõmpsutada.

Liikuma saame peale kella üht pärastlõunal. Küsides võimalikku kohalejõudmise aega, vastatakse meile, et kindlasti mitte öösel. Algne plaan oli olla Sambias täna pärastlõunaks, kuid see on nüüdseks utoopiline. Distantsi on oma 400 km, kuid rong ei arenda kiirust rohkem kui mõnikümmend kilomeetrit tunnis.

Aknast välja vaadates tundub kõik pisut irreaalne. Justkui vaataks mingit Aafrika filmi. Vaid selle vahega, et ise istud televiisori sees ja elu käib väljaspool. Keegi suurt midagi rääkida ei viitsi, on niisama sulnis olemine. Imre ütles, et mõnikord näeb sel reisil ka erinevaid metsikuid loomi, nagu kaelkirjakud ja teised savannielanikud. Safari pealekauba, see on ju vaid boonus!

Rongisõidu kohustuslikuks osaks on muidugi restoranvaguni külastus. Teeme seda erinevate rakukeste kaupa. Sooja karastusjoogi kõrvale saab tellida ka prae. Valikus on ülefriteeritud kala ja siis veel ülefriteeritud kala. Ju siis tuleb see esimene võtta. Või teine? No mida iganes. Kõhu saab ilusti täis ja muu polegi ju oluline.

Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind. Uhhuduur. 360 lk. Kirjastus Tänapäev 2015.