"Kolmekesi paadis", 31. osa: hüljatud jahtide surnuaiast leiab kunagisi iludusi

Le Marini uhkesse sadamasse sisse sõites jääb suu ammuli, vaadates kõiki neid suuri ja uhkeid kaatreid ning võimsaid jahte. Samas hakkab ka silma päris palju aluseid, mis on sinna "surema" jäetud.

Mingil kummalisel põhjusel on Martinique´is uhked purjekad ja kaatrid maha jäetud. Mõned neist on madalikule sõitnud, siis kreeni vajunud ja hüljatud. Mõni jaht on veel tugevalt otsaga kai küljes kinni, kuid jahist endast pole enam suurt midagi järgi.

Võib näha ka päris suuri laevu, mis samuti ankrus, kuid pooleldi juba uppunud. Kurb kohe vaadata. Pole veel üheski sadamas sellist asja kohanud, et inimesed on lihtsalt hüljanud oma jahid.

Teel St. Pierre´i sadamasse õnnestus meil ka delfiine näha. Küll neid oli seal omajagu palju silmailu pakkumas.

Hetkel oleme tegelenud aga purje parandamisega. Nimelt oli tarvis peapuri ehk groot korda saada, enne kui kuhugi teisele saarele suund võtta. Nagu ikka käivad asjad siin Kariibi aja järgi, mis tähendab, et aega on kõigil tohutult, kiiret pole kunagi. Puri sai toodud Le Marini tuntud ja paljukiidetud purjemeistri juurde. Tema tunnistas meile ausalt, et karneval on ukse taga ja kindlasti ei saa me oma purje enne seda kätte, vaid alles pärast.

Nii kauaks me purje siia ootama ei jäänud, sest tahaks ju isegi sellest võimsast karnevalist osa võtta. Purjetasime tagasi St. Pierre´i suunas. Seal sukeldusimegi pidustuste melusse, millest lähemalt juba järgmine kord.