"Kolmekesi paadis", 30. osa: meil käis vargil vargapoiss, kes karistada ei saanudki
Pealtnäha tavaline rahulik õhtu nagu iga teinegi sai veedetud koos naaberjahi uute sõpradega, kes on pärit Sloveeniast. Nemad lahkusid kella üheksa paiku ja peale seda toimus veel rahulik filmiõhtu. Kell 12 oli aga juba vaikus laevas. Neljakesi magasime mesimagusat sügavat lõunamaa und.
Ärkasin ehmatusega, kui kuulsin, nagu oleks keegi vette hüpanud.
Mõtlesin, et kas tõesti mõni läks keset ööd ujuma. Siiski mitte, sest sellele järgnes Martini suur kisa: ta karjus üle jahi, et keegi tahab meie purje ära varastada.
Selle peale hüppas vargapoiss vöörist otse vette, jättes kõik oma kahtlased toimingud pooleli. Teised poisid reageerisid sama kiirelt ja hüppasid kummipaati, et põgenik kätte saada.
Varas oli hiilinud ahtrist sisse ja võtnud suuna alla kajutisse, selgus hiljem. Andres magas samal ajal õues tekil ja ei kuulnud piiksugi. Kajutis näppas pikanäpumees minu telefoni ja Martini rahakoti. Samal ajal magasin ma ise sealsamas kõrval magusat und ja ei kuulnud mitte midagi. Jahil elades oled aga harjunud iga väiksema krõbina peale üles ärkama, kuid seekord sai vist uni meist kõigist võitu ja ootamatu külaline hiilis väga vaikselt.
Peale esimest õnnestunud näppamist suundus varas üles tekile ja võttis suuna vööri, kuhu oli kenasti koti sisse kokku pakitud meie foka puri.
Millegipärast jäi just see talle silma ja ta üritas rasket purje endaga kaasa lohistada. Kuna Foka oli otstega kinnitatud reelingute külge, siis ei õnnestunud seda nii kiiresti kätte saada.
Siin tegigi varas vea, sest purjekoti krõbin ajas vöörikajutis magava Martini kohe üles. Sel hetkel, kui Martin vöörikajutist pahategu nägi, oli pool purjest juba vees. Martini hääle peale ehmatas vargapoiss ära ja hüppaski vöörist vette.
Õnneks reageerisid poisid sama kiiresti ja olid tal hetkega kummipaadiga kannul. Pimedas on muidugi keeruline märgata ujuvat näppajat, aga kaldalt nad siiski ta kätte said, meile üllatuseks valge poisi.
Loomulikult anti talle kohe paar kiiremat hoopi, mille peale saime kätte küll varastatud telefoni, aga mis sellega enam ikka peale hakata, kui see oli ligunenud merevees tema taskus.
Meie, nagu tublid kodanikud ikka, kutsusime kohe kohale politsei. Randa jõudsid nad kiiresti, aga ega ametimehed eriti õnnelikud polnud niimoodi öösel välja kutsumise peale, peavad tööd tegema ja eriti veel nii mõttetut lugu lahendama, nagu üks vargus.
Politsei küsis minult mitu korda, et kas ma ikka soovin avaldust teha, sest ega see midagi ju ei muuda tegelikult. Siiski arvasin ma, et avaldus tuleks kindlasti teha ja nii viidigi meid jaoskonda, kus tuli hunnik pabereid täita ja kus selgus, et valge pikanäpumees on pärit Mallorcalt ning elab siin Martinique´il tänaval ehk on kodutu.
Politseile oli see noormees juba tuttav, kuid nad ei saa talle midagi teha, kuna tal pole kodu.
Sellega lugu esialgu lõppeski. Kõige parem on asja juures see, et meie magasime all kajutis ja Essu õues, mees teadis, mis teeb ja hiilis vaiksemalt kui udusulg. Õnneks läks nii, et saime õigel ajal vargale jälile, sest purje kaotus oleks olnud suurem kahju, kui mistahes nutitelefon.
Ise veel arutasime, et mida ta küll mõtles - varastada niivõrd raske puri ja ujuda sellega kaldale? Võimatu, poole tee peal oleks ta koos purjega uppunud. Või siis varastad telefoni ja ujud sellega kaldale? Kas sellel lagunenud mobiilil oleks enam mingisugust väärtust?
Läksime järgmisel päeval uuesti politseisse, sest avastasime, et meil on ka üks rahakott kadunud, kus õnneks polnud raha sees. Politseisse minek tundus kõige õigem, sest avaldust tehes on vähemalt märge maas, et need dokumendid, mis seal sees olid, on varastatud.
Kohale minnes selgus, et see avaldus, mille me öösel esitasime, ei olnudki õige avaldus, vaid lihtsalt mingisugune mõttetu paber, kus kirjas meie mõtted toimunu kohta. Kogu protsess tuli uuesti ette võtta. Loomulikult ei olnud kohalik politsei sellest absoluutselt vaimustuses, ju nad siis on juba karnevalimeeleolus.
Igatahes lasti meie vargapoiss juba samal õhtul vabaks, kuna ta on kodutu ja kodututele ei tehta siin midagi. Vanglad on niigi täis ja vangi pannakse kodutu varas siis, kui ta on vähemalt kuues kord vahele jäänud. Tähtis pole, mis väärtuses ta parasjagu varastas. Tundub nagu kriminaalide paradiis.
