Martinique´il on üks ägedamaid kohti, mida kindlasti tuleb külastada, nn "Orjade rada", mille nimi tuleneb muidugi sellest, et 1770. aastatel ehitasid orjad siia veekanalid.

Puhas vesi asus kõrgel mägedes, sadamalinnad aga all mere ääres. Kuidagi tuli vesi inimesteni toimetada. Nii alustatigi omapäraste mäenõlval kulgevate veekanalite ehitust. Kuna see on ehitatud kõrgustesse ja üsna kuristiku äärele, siis sai seda ehitates päris palju tasuta tööjõudu ehk orjasid ka surma. Uued tulid kohe asemele.

Veekanal töötab tänapäevani ja nii kanalit kui selle ääres kulgevat rada puhastatakse regulaarselt. Nüüd on kitsas kivitee kanali serval ja kuristiku äärel avatud ka turistidele.

Päris igaühel rajale minna ma ei soovitaks. Külastades seda kanalit, tuleb enne kindlalt veenduda, kas sa ikka talud kõrgustes turnimist. Umbes pool rajast on kõhedusttekitav ja kindlasti paneb nii mõnelgi jala värisema.

Kogu matk pole aga teab mis pikk, võtab aega umbes kolm tundi edasi-tagasi. Esimese otsa kõnnid nii, et ei avasta midagi, sest pilg on kinni ainult jalge ees kulgeval kitsal kivirajal. Alles tagasi tulles tekib julgus ümbrust avastada. Siis märkad, milline pöörane loodus sealt ümber ilutseb ja millised vaated sealt avanevad... võimas!

Vahepeal aga võib juhtuda, et pead mõnele kitsekesele või lambale teed andma, sest ka nemad kappavad mööda neidsamu radu ja siis kaovad kuhugi oma teed.

Ja nii see päev siin õhtusse saabki - loojang on peaaegu nagu Eestis.