Videoblogi "Kolmekesi paadis", 22. osa: rastamees tõi häid puuvilju ja nüüd oleme tagasi Dominical

Reisijuhi videoblogijad ei saanudki Martinique´il kuigi kaua olla - kohe tuli igatsus tagasi Dominicale minna, kuhu oleks justkui midagi maha jäänud. Nii tehtigi. Räägib laura.

Ei saa kuidagi olla ilma Dominicata. Veetsime oma nö kodusaarel Martinique´il mõned päevad ja päris kiiresti sai selgeks, et tuleb ruttu purjed heisata ja end Dominica poole tagasi sättida. Nagu süda oleks sinna meil kõigil jäänud.

Mõeldud-tehtud, eile jõudsimegi õhtul kuue paiku Dominicale tagasi. Seekord ühines meiega Andrese hea sõber ja rastamees hüüdnimega Bebe.

Nagu kombeks, toovad uued meeskonnaliikmed alati kaasa midagi head ja paremat. Eestist tuuakse tavaliselt tatart, musta leiba, suitsuvorsti jne. Bebe tõi aga hunniku söögikraami oma dzunglis olevast aiast. Suured kastid olid täis värskeid puuvilju (apelsinid, mandariinid, papaya), mis kõik otse puu pealt korjatud. Palju ürte oli ka kaasas - näiteks indiapuu lehti ja metsikut basiilikut. Võib ainult ette kujutada, mis maitse need toidule annavad... mm.

Peale värske kraami jahti ärapaigutamist võis sõit alata (toidu kogust vaadates võis jääda mulje, nagu purjetaks me paar nädalat jutti). Kohalikke elustiil on siin aga väheke teine: nagu teada, on rastamehed alati veidi uimased. Teadagi millest, eksole. Nad elavad päikese järgi ehk siis, kui läheb valgeks, algab päev ja kui läheb pimedaks, siis lõpeb. Sellepärast tuli ka meil rastameest kolm tundi oodata.

Sõit algas Dominica poole koostöös korraliku tuulega ( 10m/s), mille abil jõudsime kohale viie tunniga (eelmine kord läks kuus tundi). Oleme juba harjunud jälgima inimesi jahil selle pilguga, et kuidas siis seekord vastu peavad, kui tuul kenasti puhub ja jaht kreeni kisub. Jälgime, kas keegi hakkab juba näost valgeks tõmbuma, sest merehaigus on täiesti tavaline. Seekord arutasime Markoga, et huvitav, mis värvi Bebe näost läheb, kui tal halb hakkab? Igaks juhuks andsime rastamehele enne sõitu merehaiguse tabletid sisse.

See oli muidugi puhas raiskamine, sest Bebe nautis igat minutit kuni kohalejõudmiseni. Terve tee naeratas ja kordas ühte ja samu lauset "this is so cool" (see on nii lahe). Purjetas nagu tõeline Kariibi mere piraat.

Mõnus tunne on siin Dominical tagasi olla, inimesed on õnnelikud ja toredad. Ringi jalutades tervitavad kohalikud ja soovivad head päeva. Ei saa üle ega ümber ka sellest loodusest, mis siin on. See on pehmelt öeldes lihtsalt võimas. Džungel lausa kutsub matkama.

Üks naljakas lugu ka

Eelmine kord, kui jõudsime Roseau´sse, paigutas meid kenasti poi peale üks tore rastmees Pancho, kes meile vastu sõitis.

Seekord pimedas saabudes sõitis taaskord rastamees meile vastu ja juhatas poi peale. End poi külge sättinud, ilmub järsku teise paadiga üks rastamees, keda lähemale jõudes juba tunneme, sest hoopis tema on see mees, kes meid esimene kord poi peale juhatas. Ega me pimedas neid eristada ei suutnud. Järsku läks neil omavahel sõneluseks ja tuli välja, et nad on konkurendid ja nendel kehtib tööjaotus "kes ees, see mees". Ehk siis kes enne oma paadiga jahini jõuab, saab saabujad oma poi peale viia.

Et rahu tagasi maa peale saada, veetsime ühe öö "vale rastamehe" juures ja hommikul sättisime oma jahi "õige rastamehe" juurde, kus olime eelmine kord olnud.

Varsti aga ootab meid uus seiklus - plaanis on Bebe sugulasi külastada.